Regina Paabo: Tartu Ülikool lõpetab viipekeeletõlkide väljaõppe. Kuidas mõjutab see kurtide elu?

Viipekeel. Foto: Sille Annuk

2002. aastal juhtis viipekeeletõlkide kutseühing riigiametnike tähelepanu sellele, kui oluline on käivitada riikliku koolitustellimuse alusel viipekeeletõlkide süsteemne ja järjepidev väljaõpe. Pärast pikki ja keerulisi arutelusid käivitus esmakordselt Eestis uute viipekeeletõlkide väljaõpe 2006. aastal Tartu Ülikoolis. Paraku on juhtunud nii, et vaid kümme aastat hiljem otsustas TÜ õppekavale uusi üliõpilasi mitte vastu võtta, kirjutab Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühingu esimees ja viipekeeletõlkide õpetaja Regina Paabo. 

Jari Pärgma väljendas (PM 10.07.18) kurtide muret, kuidas tulla iseseisvalt toime ja omandada haridust olukorras, kus Tartu Ülikool on otsustanud lõpetada viipekeeletõlkide erialase väljaõppe. Sellega seoses nägi ta ohtu, et kurdid võivad taas sattuda isolatsiooni, kust pärast Eesti taasiseseisvumist on püütud tasapisi välja rabeleda.

Kuidas on kurtide heaolu seotud viipekeeletõlkide ettevalmistamisega? Püüan asjaga mitteseotud lugejale probleemi olemuse paremaks mõistmiseks kirjeldada teema üldfooni, mis ehk aitab teha tulevikku suunatud otsuseid.

Viipekeeled versus kõneldavad keeled

Enamasti seostatakse mõistet keel võimega kuulda ja rääkida. Ühe osa keeltest moodustavad aga ka viipekeeled, mis erinevad tavapärastest, kõneldavatest keeltest selle poolest, et viipekeeli tajutakse nägemise abil ja väljendatakse käte, näo ja keha samaaegse liikumisega viipleja ümber paiknevas ruumis.

Sõna viipekeel on sageli kasutuses üldterminina tähistamaks kurtide kätega suhtlust. Ekslikult arvatakse, et kõik maailma kurdid räägivad ühte ja sedasama viipekeelt ning et see on süsteemitu kätega vehkimine näoilmete saatel. Eri maades on kasutusel erinevad viipekeeled, mis on välja arenenud konkreetsest kultuurikontekstist. Nii on Eestis käibel eesti viipekeel (ja ka vene viipekeel), Ameerikas kasutatakse ameerika viipekeelt, Inglismaal briti viipekeelt jne.

Kõigil viipekeeltel on olemas mistahes kõneldavatele keeltele omased peamised tunnused, sealhulgas grammatiline struktuur ning leksika. Tegemist on ilusa ja pidevalt areneva keelega, mis võimaldab väljendada absoluutselt kõike – ainult et pisut teisel moel. Just viipekeel liidab kurdid omaette sotsiaalkultuuriliseks rühmaks, mitte kuulmiskahjustus.

Ekslikult arvatakse, et kõik maailma kurdid räägivad ühte ja sedasama viipekeelt ning et see on süsteemitu kätega vehkimine näoilmete saatel.

Eesti viipekeel on välja arenenud Eesti rahva hulka kuuluvate kurtide omavahelise suhtlemise baasil, mis on täna emakeeleks ligikaudu 1500le kurdile, kellele eesti keel on teiseks keeleks (esimeseks võõrkeeleks). Eesti viipekeel on üle elanud nii keele arengut pärssivaid kui toetavaid perioode. Täna saame öelda, et eesti viipekeel on nö köögikeelest muutunud täisväärtuslikuks iseseisvaks visuaal-motoorseks keeleks, mis on tunnustamist leidnud nii rahvusvaheliselt (registreeritud aastal 2000 maailma keelte andmebaasis Ethnologue: Language of Word rahvusvahelise koodi all SIL) kui ka siseriiklikult (alates 2007. aastast keeleseaduses).

Kurtide isolatsioonist väljamurdmise teekond

On olnud aegu, mil viipekeeli iseseisva keelena ei tunnustatud ning selle kasutamist peeti harimatuse tunnuseks. See, kes viiples, ei saanud olla haritud, sest ta ei olnud suuteline rääkima, kuna tal puudus «keel» (auditiiv-verbaalne). Kuid teatavasti on just keelel tähtis roll nii mõtlemise kui hariduse kujunemisel. Soovimata näida harimatutena, häbenesid kurdid viiplemist, mistõttu asjaajamisel püüdsid nad igal võimalusel rääkida, olgugi, et vigaselt ja sageli kuuljatele arusaamatult. Pealegi võis see olla kuuljate kõrvadele ebameeldiv kuulata, sest kõlas kummaliselt.

Nõukogude perioodil elasid kurdid suhteliselt suletud kogukonnana. Tallinnas, Tartus, Pärnus toimisid kurtide ettevõtted, kus enamus paikkonna kurte tööl käis ning kurtide klubid, kus kurdid oma vaba aega veetsid. Seetõttu oli ka suhtlemine välismaailmaga (kuuljatega) minimaalne. Suhtlemist kuuljatega peeti vajalikuks ja võimalikuks üksnes siis, kui seda ei saanud vältida. Enamasti püüdsid kurdid oma asjadega ise hakkama saada. Käepikenduseks nn kuujate maailma oli kurtide jaoks ka viipekeeletõlk või keegi kuuljast lähedane, kes oskas viibelda.

Viipekeeletõlki ei kasutatud siis veel kahe erineva keele abil suhtlemise vahendajatena, nagu täna oleme harjunud, vaid temalt oodati (nii kurtide kui kuuljate poolt), et ta kurtide igapäeva eluga seotud asju kuuljate hulgas korda ajaks. Ajal, mil kurte käsitleti normist hälbivate invaliididena, oli see kuuljatele mugav, aga sobis hästi ka kurtidele. 1950ndatel aastatel loodud viipekeeletõlkide ametikohti kurtide ettevõtetes ja klubides üle Eesti oli vaid seitse ja sellest piisas. Tõlkideks olid kurtide vanemate kuulvate laste kõrval ka parema eesti keele oskusega kuulmise kaotanud inimesed ise, kellel puudus vähimgi ettevalmistus tõlgitöö tegemiseks.

Soovimata näida harimatutena, häbenesid kurdid viiplemist, mistõttu asjaajamisel püüdsid nad igal võimalusel rääkida, olgugi, et vigaselt ja sageli kuuljatele arusaamatult.

Ka kurtide juurdepääs haridusele on läbinud keerulisi radu. 19. sajandi lõpuaastatest kuni 20. sajandi keskpaigani anti kurtidele haridust eesti keeles, viiplemine oli koolis keelatud. Kurtide õpetamine eesti keeles tegi hariduse omandamise kurdi jaoks üksjagu keeruliseks, mistõttu enamuse haridustee piirdus algharduse või mingi lihtsama ameti omandamisega. Üksnes tublimad jõudsid põhi- ja/või keskhariduseni. Huvi ja võimalus edasi õppida kõrgkoolis oli aga vaid üksikutel kurtidel.

Suuremad muutused kurtide hariduse osas said alguse juba 1990date aastate alguses, kui kurtidele anti vabalt valida, kas omandada haridus eesti keeles või eesti viipekeeles. Suur osa kurtidest valis viipekeelse hariduse. Kurtidele hariduse üldtunnustatud eesmärgiks sai iseseisvalt mõtlevate, tegutsevate ja sotsiaalselt toimetulevate täisväärtuslike ühiskonnaliikmete kujundamine, kes on igas mõttes konkurentsivõimelised kuuljatega. Koos sellega kasvas ka kurtide omakultuuri tunnetus ja oma keele väärtustamine. Viipekeeles suhtlemist avalikkuses enam ei häbenetud, vaid oma eripärase keele ja kultuuri (sh eriomased kombed, hoiakud, traditsioonid) üle tunti lausa uhkust.

Eesti taasiseseisvumisega lagunes eelpool kirjeldatud kurtide isoleeritust soodustav ja mõneti turvaline süsteem. Kurtidel enestel tuli muutuste valguses hakata üles näitama suuremat aktiivsust isikliku elu korraldamisel, ennekõike töökohtade otsimisel ja hariduse omandamisel. Võimaluste laienemine ja suhtlemise aktiivsuse kasv ei kõrvaldanud aga objektiivselt kuulmislangust ega sellest tulenevaid suhtlemisraskusi.

Üha rohkem hakkasid ka kuuljad kurtidega kokku puutuma ja mitte ainult häda pärast, vaid sageli ka ühiste huvide tõttu. Sagenesid olukorrad, kus viipekeele tõlketeenust hakkasid vajama ka kuuljad (asutused ja eraisikud), kellel oli soov või vajadus kurtidega suhelda.

Viipekeele tõlketeenust osutab täna 36 viipekeeletõlki, neist 21 kutsetunnistusega ja 15 Tartu Ülikooli viipekeeletõlgi eriala diplomiga (kelle seas on kaks kurti viipekeeletõlki). Vajadus Eesti tingimustes oleks aga kaks kuni kolm korda suurem.

Vajadus viipekeeletõlkide järele suurenes ning tõlkimine muutus oluliselt keerukamaks. Kurdid ei vajanud enam niivõrd abistamist, vaid üksnes vahendamist. Tasapisi hakati aru saama, et tõlketöö tegemiseks ei piisa üksnes heast eesti viipekeele oskusest ning kurtide eluolu tundmisest. Hakati aru saama, et kvaliteetse tõlke tegemine nõuab lisaks keeleoskusele ka teatud spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Nii sai teoks viipekeeletõlkide täiendõpe 1991. aastal asutatud viipekeeletõlkide kutseühingu algatusel ja koostöös rahvusvaheliste erialaorganisatsioonidega (juba 1994.a. astus Eesti viipekeeletõlkide kutseorganisatsioon Euroopa Viipekeeletõlkide Foorumi täisliikmeks) tänu erinevate projektide rahastamisele ja heategevuslike annetustele.

Omal ajal loodud tõlkide ametikohad taastatud Eesti Vabariigis likvideeriti, selle asemel käivitus 1996. aastal viipekeele tõlketeenus. Esialgu riigi rahastamisel, hiljem (alates 1998) muutus see sotsiaalhoolekande korras omavalitsuste kohustuseks. Nii sai alguse meile täna tuttav viipekeeletõlke teenusepõhine osutamine.

Viipekeele tõlketeenust osutab täna 36 viipekeeletõlki, neist 21 kutsetunnistusega ja 15 Tartu Ülikooli viipekeeletõlgi eriala diplomiga (kelle seas on kaks kurti viipekeeletõlki). Vajadus Eesti tingimustes oleks aga kaks kuni kolm korda suurem (tuginedes rahvusvahelise kogemuse ja statistika andmetele). Näiteks meie lähinaabritel Soomes on viipekeeletõlkide suhe üks tõlk 20 kurdi kohta (meil on see suhe parimal juhul 1:40). Kõik meie viipekeeletõlgid ei tööta täistööajaga, mis seda suhet veelgi meie kahjuks vähendab.

Täna ei kahtle loodetavasti enam keegi, et viipekeeletõlgiks tuleb õppida ehk omandada vastav eriala. Tegemist on keelespetsialistiga, kes on erudeeritud ning omab tõlkevaldkonnaspetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Viipekeeletõlgiks igaüks ei sobigi. Viipekeeletõlgina edukas töötamine eeldab teatavaid isikuomadusi, mis osaliselt on kindlasti õpitavad. Nagu näiteks oskus heita kõrvale isiklikud seisukohad ja veendumused, et tagada tõlkimisel neutraalsus ja konfidentsiaalsus.

Viipekeeletõlkide ettevalmistus

Viipekeeletõlkide järelkasvu ning viipekeele tõlketeenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamiseks on oluline nii uute tõlkide väljaõpe kui ka olemasolevate tõlkide täiendusõpe.

Juba 2002. aastal juhtis viipekeeletõlkide kutseühing riigiametnike tähelepanu sellele, kui oluline on käivitada riikliku koolitustellimuse alusel viipekeeletõlkide süsteemne ja järjepidev väljaõpe. Pärast pikki ja keerulisi arutelusid käivitus esmakordselt Eestis uute viipekeeletõlkide väljaõpe 2006. aastal Tartu Ülikoolis (toona haridus- ja sotsiaalteaduskonnas, eripedagoogika osakonnas). Kuigi erialaõppe käivitamine ei olnud kerge, oli nii viipekeeletõlkidel kui ka kurtidel põhjust rõõmu tunda. Tärkas lootus, et pädevate viipekeeletõlkide hulk hakkab suurenema, tõlketeenus saab kättesaadavamaks ning tõlke kvaliteet paraneb, misläbi suureneb kurtide iseseisvus ja paraneb integratsioon kuulvasse ühiskonda.

Kui aga Tartu Ülikool ei soovi ja ei leia selleks võimalusi, siis on ainuvõimalik ja õiglane, et riik leiab lahenduse ja võtab vastu otsuse, kus ja kuidas viipekeeletõlke tulevikus välja õpetama hakatakse.

Paraku on juhtunud hoopis nii, et vaid kümme aastat hiljem otsustas Tartu Ülikool õppekavale «Eesti viipekeeletõlk» uusi üliõpilasi mitte vastu võtta (alates 2016). Praeguste teadaolevate plaanide järgi on kavas õppekava täielikult sulgeda (alates 31.08.2020), kuigi õppekava on läbinud edukalt kõik (2010 ja 2015) akrediteeringud.

Kui täiendusõppega on seni tegelenud ja küllap tegeleb ka edaspidi enamasti kutseühing, siis uute tõlkide väljaõpe peaks küll olema riigi vastutusalas.

Tundub mõistlik jätkata viipekeeletõlkide väljaõpet just Tartu Ülikoolis, kus kümne aasta jooksul on välja kujunenud viipekeeletõlkide õpetamise traditsioon ja kogemus. Pealegi vastutab teadaolevalt Tartu Ülikool (Teadus- ja Haridusministeeriumi vahel 2013. aastal sõlmitud halduslepingu kohaselt) ühiskonna vajadustele vastava õppetegevuse läbiviimise, kvaliteedi ja arendamise eest keelte ja kultuuride õppekavagrupis, kuhu paigutub rahvusvahelise hariduse liigitamise klassifikaatori ISCED (International Standard Classification of Education) alusel ka viipekeel ja viipekeeletõlgid.

Kui aga Tartu Ülikool ei soovi ja ei leia selleks võimalusi, siis on ainuvõimalik ja õiglane, et riik leiab lahenduse ja võtab vastu otsuse, kus ja kuidas viipekeeletõlke tulevikus välja õpetama hakatakse. On ju riigi ülesanne korraldada oma rahva (sealhulgas ka selle osa oma rahvast, kes ei kuule) huve arvestav elukorraldus.

Positiivse lõpplahenduse saavutamiseks peaksid avalikus arutelus oma seisukohti väljendama kõik, kes kirjeldatud probleemiga seotud on või muret tunnevad. Nii näiteks võiks Tartu Ülikool selgitada, mis on õppekava sulgemise tegelikud põhjused; Teadus- ja Haridusministeerium anda teada, mis saab viipekeeletõlkide edasise riikliku väljaõppega pärast õppekava sulgemist Tartu Ülikoolis; Eesti Kurtide Liit avaldada arvamust, kuivõrd viipekeeletõlkide kättesaadavus mõjutab kurtide igapäevast iseseisvat toimetulekut ja elu kvaliteeti ühiskonnas) ja ka juristid analüüsida, kuivõrd on tekkinud olukord õigusloomega kooskõlas.