/nginx/o/2018/07/10/8567962t1h8a8b.jpg)
Võiks arvata, et 2018. aastal on viipekeelsete seisund parem kui kunagi varem. Sellegipoolest seisan mina viipekeelse kurdina taas silmitsi küsimusega, kuidas saada pädevaid tõlke: mullu otsustati Tartu Ülikooli eesti viipekeele tõlgi õppekava sulgeda, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogu liige Jari Pärgma.
Ligi üksteist aastat tagasi, 2007. aasta 1. märtsil juubeldas Eesti viipekeelsete kogukond, kuna vastu võetud keeleseaduse redaktsioon andis eesti viipekeelele riigikeelega võrdse staatuse. See tähendab, et viipekeelsed said õiguse kasutada asjaajamisel ja õppetöös suhtluskeelena eesti viipekeelt. Tundus, et viipekeelsete kurtide olukord läheb järjest paremaks.
Võiks arvata, et 2018. aastal on viipekeelsete seisund parem kui kunagi varem. Sellegipoolest seisan mina viipekeelse kurdina taas silmitsi küsimusega, kuidas saada pädevaid tõlke: mullu otsustati Tartu Ülikooli eesti viipekeele tõlgi õppekava sulgeda. Aasta tagasi püüdsin sama ülikooli üliõpilasesinduse liikmena erinevaid lahendusi pakkuda, kuid – nagu nüüdseks teada on – tulemuseta.
Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogu liikmena tunnen vastutust kõigi nende ees, kes ülikoolis käivad. Pädevate viipekeeletõlkide probleem ei puuduta mitte ainult mind, vaid ka teisi viipekeelseid kurte, kes soovivad kõrgharidust omandada. Minu teadmiste kohaselt pole harv juhus, kui viipekeelne kurt otsustab kõrgharidustee katkestada seetõttu, et pole piisavalt asjatundlikke tõlke.
Viipekeelne kogukond ei tunne tõlkidest puudust ainult hariduses. Neid on vajaka ka näiteks tööelus ja vabaühendustes – eluvaldkondades, millega puutuvad kokku kõik, kes soovivad ühiskonna täisväärtuslikud liikmed olla. Üliõpilaskondade liidu volikogu liikmena peaksin seisma vähemuste eest tudengkonnas. Selle asemel seisan silmitsi probleemiga, kuidas saan koosolekutel kaasa rääkida, kui puudub kompetentne tõlk.
Vaadates statistikat, tekib küsimus, miks viipekeeletõlke üldse vaja on, kui viipekeelsete osakaal rahvastikust on vaid 0,1–0,3 protsenti. Rahvusvahelistele näitajatele tuginedes on viipekeele tõlketeenuse tagamiseks vajalik tõlkide arv ligi 10 protsenti viipekeelt kasutavate kurtide arvust. Niisiis oleks Eestis hinnanguliselt vaja 134 viipekeeletõlki. Tuginedes SA Kutsekoja andmetele, on meil 21 kutselist viipekeeletõlki, mis tähendab, et vajalikust koguarvust on puudu 84 protsenti. Seega oleks viipekeeletõlgi eriala iga lõpetaja saanud kohe tööturule minna. Erialasel ametikohal koolilõpetanud peaksid ometi üks ühiskonna huve olema.
Tartu Ülikoolis on arutelu all olnud küsimus, miks peaks eesti viipekeele tõlk saama väljaõppe just kõrghariduse tasandil. Kujutagem näiteks ette olukorda, kus põhikooli lõpetanud inimene omandab inglise keele tõlgi eriala kutsekoolis ja läheb tõlgiks kõrgkooli, ametlikule koosolekule või Euroopa Parlamenti. Ma olen kindel, et tänapäeval valdab iga põhihariduse saanud eestlane inglise keelt heal tasemel. Ometigi õpetatakse inglise keele tõlkimist enam kui ühes Eesti ülikoolis. Seda seepärast, et tõlgi – ka eesti viipekeele oma – roll eeldab palju rohkem kui pelgalt keeleoskust.
Viipekeeletõlgi tööülesanded on kümne aasta jooksul palju muutunud: üha rohkem viipekeelseid kurte on asunud õppima ülikoolis, järjest enam viipekeelseid kurte on aktiivsed ühiskonnaelus. Need ja paljud teised keerulised tõlkesituatsioonid nõuavad viipekeeletõlgilt rohkem kui kümmekond aastat tagasi. Seetõttu eeldab ka viipekeeletõlgi kutse kõrgtasemel ettevalmistust. Tänapäeval on nõuded eesti viipekeele tõlgile võrdsed iga suulise keele tõlgiga.
Tartu Ülikooli juhtkond on korduvalt maininud, et tõlkide õppekava ülalpidamine on kallis ja huvi eriala vastu leige. Võib küsida, kumb on õppekava säilitamisel olulisem – kas eriala populaarsus või ühiskonna vajadus pädevate spetsialistide järele?
On arusaadav, et viipekeeletõlkide õppekava ülal pidada on kulukas, kuid sidusa ühiskonna loomisel ei saa selle arvelt järeleandmisi teha. Kompetentsete viipekeeletõlkide arvu peab kasvatama. Selleks on vaja riigitasandil kokku leppida, mis on viipekeeletõlkide kõrgtasemel koolitamiseks parim vorm.
Kui me neid võimalusi ei leia, piiratakse nii minu kui ka teiste viipekeelsete kurtide ligipääsu kõigile ühiskonna valdkondadele, sealhulgas haridusele. Seeläbi suureneb viipekeelsete kurtide kogukonna isolatsioon.