Koolitund. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Mitmerahvuselises rühmas peitub suur energiapotentsiaal, mida saab edukalt õppetegevuses ära kasutada, kirjutab eesti keele kui teise keele ekspert ja koolitaja, filosoofiadoktor Mare Kitsnik.

Õpetasin paar aastat tagasi eesti keelt korraga kahes Tallinna gümnaasiumis. Ühes õppisid valdavalt vene emakeelega õpilased. Teises oli mu rühmas erandlikult enam-vähem võrdselt eestlasi ja venelasi ning veidi ka muust rahvusest noori. Minu meelest olid mõlema gümnaasiumi õpilased küllaltki sarnased vahvad tänapäeva noormehed ja neiud. Nende õpetamine pani mind aga sageli mõtlema, miks õpivad eesti ja vene noored enamasti eraldi koolides ning puutuvad kokku vaid vähesel määral ja juhuslikult. Viimastel kuudel on ühtse Eesti kooli teemaline arutelu ajakirjanduses rõõmustavalt hoogustumas. Arvamusi on seejuures arusaadavalt erisuguseid. Miks oleks minu kogemuste põhjal vaja, et eri emakeelega noored õpiksid koos ühtses Eesti koolis ja milline peaks see kool olema?

Esiteks – kui eri emakeelega noored õpivad koos, siis kaovad nende hirmud üksteise suhtes

Sain vene noortega hea kontakti ja rääkisime küllaltki avatult eri teemadel. Ikka tulid mõnikord jutuks ka nende suhted eestlastega. Esimene kord sain paraja šoki, kui vene noored kinnitasid, et nad ei suhtle eestlastega, sest «Meie eestlastele ei meeldi». Edaspidi olin juba karastunum ja ei ehmunud enam, kui üks noormees mulle asja selgitas. Tema väitel on Eestis kuus ühiskonnagruppi (eesti noored, vene noored, eesti täiskasvanud, vene täiskasvanud, eesti vanaemad-vanaisad ja vene vanaemad-vanaisad), kes üksteisega läbi ei käi ja arvavad, et kõik teised on imelikud.

Peagi katsetasin vene emakeelega kooli ühe õpperühmaga aktiivõppemeetodit «Tänavaküsitlus». Selleks tuli õpilastel kahekaupa välja mõelda mõned hetkel aktuaalsed küsimused ning nende põhjal viia läbi reaalne tänavaküsitlus, et saada teada rahva arvamust. Et olime enne lugenud presidendi vastuvõtu külaliste vastuseid küsimusele «Mis on Eesti jaoks praegu kõige olulisem?», siis suunas see õpilasigi mõtlema ühiskondlikus võtmes. Nii olid nende mitmed küsimused üsna tõsised, nagu «Kui rahul te olete praeguse riigikoguga?» või «Kas eestlased peaksid teie arvates oskama vene keelt?». Enne päris tänavale siirdumist, harjutasime küsitlust klassis – pooled õpilased kehastusid juhuslikeks tänaval kõndijateks ja pooled olid intervjueerija rollis. Mäletan, kuidas üks neiu esitas oma küsimuse eestlaste vene keele oskamise vajalikkuse kohta. Noormees, kes vastajat mängis, hakkas selle peale teatraalselt ohkama ja kätega vehkima ning ütles: «Muidugi mitte! Vene keel on ju nii raske ja kellele seda üldse vaja on.»

Järgmisel päeval toimus päris küsitlus, kus õpilased ühe koolitunni jooksul pidid rääkima vähemalt kolme eesti keelt kõneleva inimesega. Tunni lõppedes ootasin õpilasi koolimaja ukse juures  ja küsisin esmamuljeid. Vene keele oskuse kohta küsimuse esitanud neiu vastas: «Ma olen veidi šokis.» Küsisin, et miks siis ometi, mis juhtus. Ja neiu täpsustas: «Ma olen positiivses šokis, eestlased olid nii lahked ja toredad ja nad ei vastanud üldse nii, nagu ma ootasin. Üks mees ütles, et vene keelt peab oskama, kui tahad äri teha. Üks vanem proua ütles, et iga keele oskus on kasulik, aga see ei tohiks olla kohustuslik.» Ja lõpuks tegi neiu veel toreda järelduse: «Nüüd ma tean, et kui tahad teada, mida inimesed mõtlevad, siis tuleb nendega rääkida.»

Jah – ja eks see ole ka hea mõte ühtse Eesti kooli vajalikkuse tõestamiseks. Et elada normaalsetes suhetes, peavad inimesed omavahel rääkima, ka keerukamatel kui vaid olmeteemadel. Selleks, et sellised vestlused toimuda saaksid, peavad õpilased viibima koos – vähemalt ühes ja samas hoones. Minu mitmerahvuseline õpperühm teises koolis oligi koos õppimise võimalikkuse heaks näiteks. Aktiivõppemeetodite järgi tegutsedes harjusid eri rahvusest noored kiiresti üksteisega ning suhtlemine jätkus ka väljaspool tunde.

Teiseks – koos olles õpitakse keelt loomulikul viisil

Praegu õpivad vene noored koolis eesti keelt eri viisil. Keelekümbluse või lõimitud aine- ja keeleõppe metoodika järgi õpitakse keelt seda palju kasutades. Ka niinimetatud tavatundides rakendavad head õpetajad suhtlusvõimalusi pakkuvat metoodikat. Paljudes tundides domineerib siiski igavate tekstide lugemine ja kontekstiväliste grammatikaharjutuste tegemine ning suhtluse osa on väga väike. Peaaegu kõiki eesti keele kui teise keele ja eestikeelse aineõppe tunde ühendab aga see, et õpilased suhtlevad neis vaid omavahel ja õpetajaga. Teadusuuringud väidavad siiski, et kõige loomulikumalt ja efektiivsemalt omandatakse uus keel suheldes inimestega, kellele see on emakeel. Seda tõestab ka igapäevakogemus. Kui läksin vene emakeelega kooli tööle ja esimeses tunnis õpilastega tutvusin, määrasin eksimatult, kes suhtleb väljaspool kooli kasvõi veidi eestlastega. Nende keel oli tunduvalt rikkalikum ja täpsem ning nad kõnelesid palju sujuvamalt kui ainult koolitunnis õppinud.

Sellest saavad noored ka ise aru. Näiteks kutsusin varsti tunnikülalisteks kaks noort eestlasest tudengit, kes jagasid muljeid suvetööst Ameerikas ning oma õpiteest nii Eestis kui ka välismaal. Õpilased kuulasid suure huviga ning küsisid ja avaldasid veidi ka oma arvamust. Kui külalised olid lahkunud, ütlesid õpilased, et nad olid lahedad. Siis aga lisas üks noormees: «Nad rääkisid teistsugust eesti keelt, kui meile siin varem on õpetatud.» Olin veidi üllatunud tema nii täpse tähelepaneku üle. Olen täiesti nõus, et paljudes eesti keele tundides õpitav keel on üsna kunstlik ja erineb elavast keelest omajagu.

Oma mitmekeelses rühmas märkasin kohe ka eestlaste olemasolu suurt positiivset mõju teiste õpilaste keelelisele arengule. Nii ei olnud mina tunnis enam ainuke eesti keelt emakeelena kõneleja ja see tõstis oluliselt eestikeelse sisendi osakaalu. Pealegi on omavanuste jutt noortele sageli põnevam kui õpetaja oma – nad kuulavad seda tähelepanelikumalt ning see jääb neile ka paremini meelde. Lisaks oli märgata ka eestlaste huvi tõusu vene keele vastu. Kord korraldasin õpilastele Aliase sõnaseletusturniiri, milles eesti ja vene noored olid omavahel paaris. Võistluse ajal selgitasid venelased sõnu eesti keeles ja eestlased vene keeles. Ainukeseks raskuseks oli leida piisaval arvul eestlasi, kes suudaksid veidi vene keelt rääkida. Kuigi kõik olid põhikoolis neli aastat vene keelt õppinud, oli neil raskusi ka lihtlausete moodustamisega. Sellele vaatamata tahtsid kõik osaleda ning võistlus oli väga hasartne. Omavaheline suhtlemine ajas kõik elevile ning nii eestlased kui venelased õppisid üksteiselt ka hulga uusi sõnu ja väljendeid.

Ühtses koolis saaks teise keele õppesse aktiivselt kaasata seda keelt emakeelena kõnelevad õpilased. Keeleõpe oleks nii senisest palju aktiivsem ja rõõmsam ning käivitaks õppijaid rohkem, sest neil oleks päris vajadus teist keelt kasutada. Ka ainetundides koos õppimine aitaks keelel kiiremini areneda ning loomulikult paraneks keelepädevus väga oluliselt omavahel väljaspool õppetunde suheldes. Seejuures ei pea ühtne Eesti kool mingil juhul tähendama ainult eesti keelt ja kultuuri õpetavat õppeasutust. Ühtses koolis peaksid olema väärtustatud eri keeled ja kultuurid, mida õpilased esindavad. Vene emakeelega õpilased võiksid õppida osa aineid ka vene keeles. Eesti keele oskuse tõusteski peaks kindlasti jääma venekeelseks vene keele, kirjanduse ja kultuuri plokk. Soovi korral võiks kasutada ka kahepoolset keelekümblust – eesti noortelegi tuleks kasuks vene keele parem omandamine, kasvõi vene noortega tööturul konkureerimiseks. Lisaks vene keelele saaks vastavalt vajadusele korraldada samal viisil ka inglise ja muude keelte õpet.

Kolmandaks – koos õppimine muudab kogu õppeprotsessi huvitavamaks ja tänapäeva nõuetele vastavamaks

Lisaks keeleõppele lisab eri taustaga inimeste koosõppimine iseenesest värvi ka paljudele muudele õppetegevustele. Näiteks mäletan siiani, kui hästi õnnestus mitmekeelses rühmas väitlusülesanne «Alligaatorite jõgi». Tegu on intrigeeriva mõistujutuga, mille viis tegelast käituvad kõik ühel või teisel viisil moraalselt halvasti. Õpilaste ülesanne oli pärast loo ärakuulamist reastada tegelased käitumise halbuse järgi. Alguses tegid kõik ülesande individuaalselt, seejärel neljakaupa rühmades. Igas rühmas oli nii poisse kui tüdrukuid ning nii eesti kui muust rahvusest noori. Arutelu läks kohe täie hooga käima ning õpilased arutasid peatumata ja kõrvaliste asjadega tegelemata paarkümmend minutit. Muidugi oli tegemist ka tõeliselt ägeda ülesandega, kuid olen kindel, et just eri rahvusest ja eri soost inimeste koosviibimine tegi arutelud nii hoogsaks. Lõpuks tutvustas iga rühm oma valikut ja põhjendas seda. Kõigi rühmade tulemused olid erinevad ning noorte argumendid nii sisukad, et minagi õppisin nendest midagi uut. Sama põnevad olid meie iganädalased huvitavate uudiste jagamised või lemmiklaulude tutvustused.

Mitmerahvuselises rühmas peitub suur energiapotentsiaal, mida saab edukalt õppetegevuses ära kasutada. Lisaks õpivad inimesed koos tegutsedes ka üldiseid tänapäeva maailmas edukaks toimetulekuks vajalikke oskusi. Nii harjutakse töötama koos mitmekesise taustaga inimestega ja mõistma teineteist ka siis, kui keeleoskus ja eelteadmised on erinevad. Samuti õpitakse nägema, et rahvus ei ole sugugi peamine põhjus eri arusaamade tekkeks.

Kokkuvõtteks

Olen veendunud, et ühtne kool aitaks parandada inimestevahelisi suhteid ja luua ühtsemat ühiskonda. Ühtses koolis kasvaksid muu emakeelega õpilased loomulikul viisil eesti keele- ja kultuurikogukonda, säilitades seejuures oma teised rahvuslikud identiteedid ja arendades oma emakeelt. Eestlasedki õpiksid ühtses koolis senisest rohkem teisi kultuure ja keeli tundma ning austama ning mitmekultuurses maailmas toime tulema. Ühtseid koole ei saa luua käsu korras, kuid loodan, et neid tekib peagi tunduvalt rohkem, ka Tallinnas.