Kätlin Kaldmaa

FOTO: Liis Treimann

Kultuuri kogemise ja vastuvõtmise võime on väga tihedalt meeltega seotud. Mida laiema skaala ja väljalülitamise võimaluseta meel, seda rohkem inimene sedakaudu vastu võtab. Võtkem või kompimismeel, kehaline tunnetus – ei taha inimene selga panna karedat villast kampsunit, kui tahes kasulik see külmal talveajal ka poleks, ja kui mõnus on keha vastas õrnalt riivav siid.

Põhimõtteliselt võimatu on välja lülitada haistmist – ka läbi une jõuab kohale värske kohvi ja ahjus küpsevate kaneelisaiade taevalik hõng. Halva haisu seest kipub eemale loom, lind ja inimene. Hea lõhn ja hea maitse käivad harilikult käsikäes ja hea toidu nautimine on kindlasti üks kõige laiemalt levinud kultuuri kogemise viise.

Edasi läheb asi juba kõrvkuuldavalt keerulisemaks – kuulmist ei saa kinni keerata, nii siseneb kõrvade kaudu maailma kuuldav osa. Kui kultuuri otsida, on raadio üks kõige elementaarsemaid tasandeid, üks kahest kõige üldrahvalikumast kultuurikandjast, mille kogemiseks pole tarvis muud kui omas koduses keeles kuuldu kõrvadest sisse lasta. Raadio mängib autos, poes ja spordisaalis, selle eest ei pääse kuigi lihtsalt pakku.

Natuke keerulisemaks läheb asi siis, kui mängu tuleb puhtalt muusika, milleni ulatumiseks tuleb teha veidi suuremaid pingutusi, kas osta plaat, tõmmata võrgust või minna kontserdile, ent muusika puhul ei mängi keelebarjäärid erilist rolli – ühtviisi nauditavad võivad olla nii omakeelne HU! kui ka portugalikeelne bossa nova, nii vietnamikeelne rahvamuusika kui ka sootuks sõnadeta sümfoonia. Tuleb vaid natuke enesest lahti lasta ja muusika sisse lubada, kui hakkabki juhtuma.

Silmtasandi puhul ei aita isegi uni, meelte väljalülitamine öiseks ajaks, kuivõrd unenäod hõikavad tulles ja ajavad oma asja aina edasi. Vaatamise kaudu siseneva kultuuri vastuvõtmiseks peab aga juba enam pingutusi tegema. Võtame televisiooni – sageli tuleb osata lugeda subtiitreid, ent on ka saateid, mille puhul pealelugemine täidab kõrvailma ja ei peagi tegema muud kui vaid pilti endasse ahmima.

Ka teatris ja kinos, kus kõrv ja silm usinasti koostööd teevad, ei ole tarvis sõnumi, elamuse kättesaamiseks väga pingutada, selle töö teevad ära näitlejad. Kõige keerulisem nägemise teel saadav kultuurielamus on kunsti nautimine, mille puhul keelebarjäär niisama hästi kui puudub.

Selleks tuleb kusagile minna, pilet osta, ja vaikselt ühe koha peal seista, maal, teos, objekt endasse võtta. Sellegi oskavad kaaskodanikud keeruliseks teha – maailma suurtes tähtsates kunstisaalides ei saa enam vaiksest kunsti nautimisest kõneldagi, kuivõrd need saalid on täis turiste, kes kappavad nagu hobusekari ja lükkavad inimesi eest ära, et oma seebikarpidega piltidest pilti teha. Õnneks meil siin saab näitusi veel rahulikult vaadata.

Kui muusika, kunsti, kino ja teatri vastuvõtmine on inimesele suhteliselt lihtsaks ja kättesaadavaks tehtud – lisaks kõigile teistele eelistele saab neid kõiki teha kollektiivselt –, siis lugemine on üks keeruline ja üksildane tegevus. Maitse- ja haistmismeelega pole siin suurt midagi peale hakata. Tegelikult muidugi paneb äsja trükikojast tulnud trükivärvi järele lõhnav raamat lugemisneelud käima. Kompamismeel, jah – korralikult tehtud raamatut on ikka nauding käes hoida. Kuulmine?

Raamatulehed krabisevad kenasti, aga kuigipalju infot sellest kätte ei saa, teadjamad ehk oskavad ära öelda paberi grammkaalu. Nägemine? Ääretult oluline, tähed tuleb ju kokku lugeda sõnadeks ja sõnad lauseteks ja laused tegudeks. Trikk on aga selles, et ainuüksi sõnade kokkulugemisest ei piisa, ka mõtlemine tuleb tööle rakendada. Kellel siis poleks juhtunud, et loed ja loed, aga mitte midagi aru ei saa, sest mõte tegeleb hoopis pagan teab millega.

Samas on raamatud tihtipeale just need kultuurikandjad, mis inimest terve elu mõjutavad – noorest peast loetud raamatud murravad maailmapilti sisse nii, et kivi ei jää kivi peale. Inimene muutub, ja mäletab veel mitu aastakümmet hiljemgi, millise emotsiooni ja arusaamise üks või teine raamat kaasa tõi. Raamatud on ohtlikud, lugemine ja mõtlemine on ohtlikud tegevused – sellest on väga hästi aru saanud igasugu suuremad ja vähemad diktaatorid.

Muusika ja kunst ei ole siinkirjutajalegi võõrad, ent nii kaua kui mäletan, olen olnud ennekõike raamatuinimene. Esimene raamat, mille raamatukogust laenasin, oli «Punamütsike», olin siis viieaastane. Kodus olid kõik lapseklassi raamatud läbi loetud, terve hulk juurde kirjutatud-illustreeritud. Nii see läks. Alati on olnud piisavalt lugemist, rohkem kui üks inimene lugeda jõuab, eriti kui juurde tulevad võõrad keeled. Lugemisvara vähesuse üle kurta ei saa. Ja mitte kunagi ei ole mul olnud muret eestikeelse raamatu pärast. Mitte kunagi enne aastat 2011.

Vabadus heitis eestikeelse raamatu kentsakasse keerisesse, kus kirjasõna tähtsus tohutu kiirusega kahanes. Korraga asendasid raamatu sajad ja tuhanded teistsugused asjad, mida inimesed esimest korda elus said endale lubada. Uued teleprogrammid, filmid, muusika, kõik uus, huvitav ja mitmekülgne. Tiraažid langesid kümneid tuhandeid kordi, nimetuste arv kasvas, välisturg langes peaaegu täielikult ära, katkesid suhted sõbralike vennasvabariikidega.

Pikk tee uutes turutingimustes sai läbi käidud, kuni saavutati suhteliselt tugev tase. Kriis – möödunud või taas algav – seadis Eesti raamatukirjastamise suure pinge alla. Jah, kõikvõimalike tähtede ja tähekeste elulooraamatuid ostetakse peaaegu endise tuhinaga, aga näiteks korraliku tõlgitud ilukirjanduse väljaandmise võimalused aina kahanevad.

Ometi on tõlkekirjandus see, mis kultuuri ja keelt rikastab, lugejatele uusi teid näitab. On seda olnud läbi kõiksuguste aegade. Alguses oli tõlge. Eesti kirjakeele alguses oli tõlge. Kui seda poleks olnud, ei üritaks me siin kaamelit läbi nõelasilma ajada. Praegu on aga ohus igasugune eestikeelne raamat.

Eestikeelne raamat on kallis ja seega suurele osale võimalikest lugejatest kättesaamatu. Tegemist on üsna õnnetu olukorraga, kus kirjastajad loobuvad hea raamatu väljaandmiseks kasumimarginaalist, tiraažid langevad enneolematutesse madalikesse, raamatu hind aga kasvab sellest hoolimata.

Viimase kümne aasta jooksul ei ole toimunud olulist kasvu autori-, tõlkija- või toimetajatasudes, küll aga on tõusnud kõigi teiste teenuste hinnad, kaasa arvatud käibemaks. Ka raamatukogud on tohutult kannatada saanud, uute raamatute soetamise eelarved on sageli peaaegu olematuks kahanenud.

Kõrge hind toob kaasa huvi vähenemise eestikeelse raamatu vastu. Lapsed hakkavad inglise keeles lugema juba kümneaastaselt. Õigusega – eesti keeles ilmub lastele suhteliselt vähe häid raamatuid. Sel aastal näiteks peaaegu kaks korda vähem kui eelmisel aastal.

Üleüldse on inglise keeles palju rohkem lugeda kui eesti keeles. Täiskasvanutelgi. Peaaegu kogu maailma kirjandus, millest suurt osa eesti keeles kunagi olema ei saagi. Milleks osta Zafóni «Tuule vari» eesti keeles, kui see maksab 20 eurot, kui ingliskeelseid raamatuid saab sama raha eest juba kolm tükki. Ja saadetakse veel tasuta koju ka. Tõepoolest, milleks?

Aga selle pärast, et nii «Tuule vari» kui ka paljud teised võõrkeeltest eesti keelde tõlgitud raamatud on kõige kõrgema klassi eesti keeles, kus tõlkija ja toimetaja koostööl on leitud parim võimalus Carlos Ruiz Zafóni hispaania keele eesti keelde ümberpanemiseks.

Aga selle pärast, et sellised eestikeelsed raamatud ei paku mitte ainult lugemiselamust, vaid ka keelelist naudingut, ja see on miski, mille inglise keeles tajumiseks läheb vähemalt aastakümme elu- ja lugemiskogemust, rääkimata sellest, et inglise keelde tõlgitud raamatute puhul on seos originaali ja tõlke vahel suhteliselt meelevaldne. Aga selle pärast, et see keel on meie keel. Eestikeelse raamatu jäämine on vajalik ainult meile.

Me elame raha ajastul, meie igapäevast elu valitsevad raha kirikud. Vaadake neid pangahooneid, investeerimisplaza’sid, mis üksteist ületades kõrgusse pürgivad. Eesti keel ei ole raha keel, see on miljoni friigi keel, kellest tegelikult peaaegu kõik mingilgi määral ju inglise keelt oskavad. Eesti keel ei lähe miskit pidi rahaga kokku. Jah, ka minu töökeel on üle 50 protsendi inglise keel, paljudel eestlastel on see juba ainus töökeel. Eesti keel ei ole lihtsalt rentaabel.

Kui loobume eestikeelsest kirjandusest, eestikeelsest raamatust, kas meie eesti keel langebki siis sellele tasemele, mida kasutavad paari tuhandet sõna valdavad laps­ajakirjanikud? Eriti need, kes oma oskamatuses satuvad tõlkima uudiseid veebiversioonile, mida suurem osa inimesi pidevalt loeb. (Tõlkimine on kunst ja seda peab õppima.)

Või veel hullemale, igasse kodusse voolavale tasemele, mis jõuab keelekasutajateni televiisorist, allpool igasugust taset olevatest subtiitritest, kus ei kasutata enam lausesiseseid kirjavahemärke – sest inglise keeles ju ka ei ole –, õigekiri on olematu, ja tihtipeale on see tilluke 60-tähemärgine sõnum nii müstiliselt sõnastatud, et ei ole sel ei saba ega sarvi.

Enamasti ei ole neile subtiitritele tõlkija nime lisatud. Keeleametit, ometi, ei kusagil. Kolmanda trepiastme, Google’i tõlkemootori peale ei taha mõeldagi. Siis tuleb ilmselt viimaks tunnistada, et parem poolpidune inglise keel kui nutmaajavalt mannetu eesti keel. Ma kardan, et juba mu laps võib seda aega näha, lapselastest rääkimata. Vaat siis ma tahan küll zombina üles tõusta ja mingi suuremat sorti jama korraldada.