Juhtkiri: haridus on tähtis küll, aga raha pole
5. oktoober 2011, 11:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ühiskonnas on üldises plaanis konsensus olemas väga mitmes valdkonnas. Kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse muidugi. Mõistmine, et riik ei saa elada üle oma võimete. Usk vabadesse valimistesse ja eraelu puutumatusesse. Valmisolek uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks. Kuni eelmise nädala alguseni valitses üsna suur üksmeel isegi EFSFiga ühinemise ja Kreeka abistamise suhtes.
Ja loomulikult valitseb konsensus hariduse väärtustamises. Hariduse saamist peame me iseenesestmõistetavaks, me usume, et see peab olema kättesaadav kõigile. Just hariduses näeme lahendust ühiskonna ees seisvatele küsimustele, just seda peame omariikluse, majandusarengu ja üldise heaolu põhiliseks veduriks.
Täna on õpetajate päev. See langeb aega, mil õpetajad peavad juba kuid palgaläbirääkimisi. Ent läbirääkimiste kulg sunnib kahtlevalt küsima, kas Eesti ühiskond ka tegelikult väärtustab haridust või on see vaid deklaratiivne lausung, millega pidupäevakõnesid täita.
Veelgi enam – õpetajate madalad palgad, mis omakorda toovad kaasa noorte õpetajate nappuse, on rohkemal või vähemal määral olnud läbivaks kõneaineks ja murekohaks kõik 20 aastat.
Käimasolevad palgaläbirääkimised algasid 1. juulil, tänase seisuga planeerivad õpetajad juba massimeeleavaldust Toompeal. Valitsuse vastus on: raha pole, aga reformime koolivõrku ja siis ehk tuleb.
Poliitikute jutule rahanappusest on õpetaja Marcus Hildebrandt vastanud väga tabavalt: «Riik peab endale aru andma, kas haridus on prioriteet või mitte.» (PM 28.09)
Pakkumine, et valitsus, omavalitsused ja õpetajate esindusorganisatsioonid võiksid teha ühisdeklaratsiooni, et palgatõusuks vajalikku süsteemi reformimise kaudu leida, ei pruugi olla küll tühipaljas poliitiline lüke, kuid tuleva aasta palgatõusu see ka ei too. Võimalik, et raha kasutamist saaks hariduses efektiivsemaks muuta, ent vilju kannaks see vahetult enne tulevasi riigikogu valimisi. See asjaolu omakorda vähendab selle ettepaneku siirust.
Õpetajad siiski on maa sool, koos õpilastega on nad haridussüsteemi tähtsaim osa. Õpetajate palgaprobleemid vajavad lahendamist kiiremini, kui ükski reform seda suudaks. Kas poleks aeg, et riigikogu jõuab fraktsioonideülesele konsensusele ja tõstab ise õpetajate palku, tunnistades nii hariduse prioriteetsust, nagu seda tunnistab ülejäänud osa ühiskonnast.