Marcus Hildebrandt

FOTO: SCANPIX

Inglise ja ladina keele õpetaja Marcus Hildebrandt kirjutab, et oma esimestel aastatel Eestis õpetajana arvas ta, et diskussioon õpetajate palkade ja õpetajaameti tähtsustamise üle on siiras. Nüüd ta enam nii ei arva. Kuid mis kasu on ilusast koolimajast, kui seal pole õpetajaid?

Mitmel põhjusel ei ole ma siiamaani tahtnud õpetajate palkade üle avalikult arutada. Esiteks ei meeldi mulle eriti avalikkuse tähelepanu, teiseks olen tavaliselt arvanud, et välismaalasena (olen Eestis nüüd elanud ja siinsetes koolides õpetanud juba 11 aastat) pole võib-olla viisakas Eesti sisepoliitikasse sekkuda.

Ja on veel üks põhjus – vahepeal on inimesed, nende hulgas isegi kolleegid, mulle öelnud: «Kui ei meeldi, mine ära!» See oleks muidugi väga lihtne lahendus, mida kahjuks liiga paljud eestlased ka rakendavad.
Hiljuti aga muutsin oma suhtumist. Olen lugenud Postimehest häid artikleid, mille autoriteks on välismaalastest kolumnistid. Olen üle kümne aasta siin elanud, õpetanud ja tunnen ennast siin juba ammu rohkem kodus kui endisel kodumaal. Mu laps on siin sündinud ja alustas just kooliteed. Kas mul ei ole siis õigust, võib-olla isegi kohustust kaasa rääkida? Kuidas ma saan üldse õpilastele eeskujuks olla, kui ei seisa oma õiguste eest ega rakenda enda elus neid üldpädevusi, mis õppekavas on õpilastele ette nähtud?

Olen aru saanud, et igaüks, kes on seotud Eestiga, keda huvitab õpilaste, aga ka õpetajate ja terve haridussüsteemi tulevik, võib debatist osa võtta, võib-olla isegi peab seda tegema.
Õpetajate palkadest on Eestis räägitud sellest ajast saadik, kui mina siia kolisin. Alguses mõtlesin, et diskussioonid, mis tekkisid iga õppeaasta alguses ja lõpus ning õpetajate päeval, on tõsiselt võetavad. Mõtlesin, et nendel soojadel sõnadel, mida lausuvad neil tähtpäevadel poliitikud eesotsas Eesti Vabariigi presidendi ja haridusministriga, on ka sisu ja tõsi taga.

Olen aga aru saanud, et tavaliselt ei ole see muu kui «soe õhk». Laused nagu «meie õpetajad on meie maa sool» või «õpetajaamet on üks tähtsamaid meie ühiskonnas» jätavad mind juba ammu külmaks, sest enamasti on need kahjuks sisuta loosungid. Mis tegelikult huvitab, on õpilaste tulemused, võib-olla isegi rohkem koolide tulemused. Milleks muidu pingeread, mida näiteks minu kodumaal ei koostata?

Kas neidsamu poliitikuid huvitab Eesti haridussüsteemi tulevik? Kas nad on endale aru andnud, et praegune haridussüsteem eksisteerib ainult tänu sellele, et meie koolides töötavad enamasti õpetajad, kes tulid kooli tööle Nõukogude ajal? Kus on pidev järelkasv? Mis juhtub, kui õpetajad jäävad pensionile?

Kuidas saaks õpetajaamet olla nii ahvatlev, et paljud seda ihkaksid? Kuidas kindlustada, et meie kõige paremad õpilased ja üliõpilased tahaksid õpetajaks saada? Millal saab õpetajakoolitus olema nii range ja raske, et koolidesse pääsevad ainult kõige paremad? (Mäletan, kui raske oli Saksamaal kaheaastasele õpetajakoolitusele saada, sest ülikooli tulemused pidid olema väga head. Muidugi, järeltöid seal ei tehta!) Need on küsimused, millele peame vastused leidma, sest muidu on meil tulevikus ilusad ja moodsad koolihooned, aga õpetajaid enam pole.

Miks ma aga üldse sellest kõigest kirjutan? 14. septembril ilmus Postimehes artikkel «Õpetajate palk erineb vallati kaks korda», milles esitatud statistika oli väga eksitav. Selle statistika järgi saavat Tartu linna õpetaja keskmiselt 877 eurot kuus. Teada on, et Tartu linnas on üldhariduskoolide õpetajate alammäärad järgnevad: noorempedagoog 621 eurot, pedagoog 660 eurot, vanempedagoog 751 eurot ja pedagoog-metoodik 907 eurot. Mõned koolid annavad mõnikümmend eurot alammäärast rohkem. Selle summa saab õpetaja, kes annab täiskoormusega tunde (18–24 tundi nädalas olenevalt koolist) ja kelle ametlik üldtööaeg on 35 tundi nädalas. Omaette teema on see, et tegelikult töötavad õpetajad keskmiselt 50 tundi nädalas, sest lisakohustusi on nii palju.

Kui Tartu linna koolides töötaks võrdne arv noorempedagooge, pedagooge, vanempedagooge ja pedagoog-metoodikuid ning kõik töötaksid normkoormusega, oleks õpetajate keskmine palk 734,75 eurot. Tegelikult moodustavad aga terves Eestis noorempedagoogid ja pedagoogid kõige suurema osa õpetajatest – eelmisel õppeaastal 77 protsenti. Seega oli vanempedagooge ja metoodikuid ainult 23 protsenti. (Tartu munitsipaalkoolides on tänavu 60,6 protsenti noorempedagooge ja pedagooge, 24,8 protsenti vanempedagooge ja 10,1 protsenti meetodikuid, ülejäänud on ametijärguta.)

Tekib küsimus, kust tuleb artiklis esitatud summa (877 eurot), mis annab lugejale ettekujutuse, nagu oleks see täiskohaga töötava õpetaja töötasu, kuigi tegelik tasu normkoormuse eest on väiksem. Ilmselt ei vaevunud statistika koostaja uurima, milline koormus peab õpetajal olema, et saada 877 eurot kuus. Ilmselt ei vaevunud statistika koostaja mainima, et õpetaja peab tegema kõvasti ületööd selle summa kättesaamiseks. Mina isiklikult ei tunne ühtegi pedagoogi (2010/11. õppeaastal olid 14 394 üldhariduskoolide õpetajatest 10 252 pedagoogid), kelle töötasu oleks normkoormusega, see tähendab ilma ületöö ja lisaülesanneteta 877 eurot.

Eksitav on mainitud statistika muidugi ka sellepärast, et andmete allikad on rahandusministeerium, statistikaamet ning maksu- ja tolliamet. Paljud õpetajad käivad mitmel kohal tööl (näiteks keeltekoolis) ja teenivad lisaraha. Järjelikult ei pruugi esitatud summad üldse kajastada ainult koolis teenitud töötasu.

Praegune diskussioon õpetajate töötasu üle sai alguse Facebookis liikumise «Õpetajale vääriline palk» initsiatiivil. See on igati teretulnud ja õigustatud. Kes vaevub õpetajatega dialoogi pidama, saab kiiresti aru, et Eesti õpetajad on ülekoormatud (nagu kinnitavad ka uuringud) ja alamakstud (OECD riikidest viimase nelja hulgas!).

Millised on aga õpetajate soovid? Esiteks – juba nooremõpetaja peaks saama riigi keskmist palka. See oleks väga selge sõnum nooremale põlvkonnale, et riik ja ühiskond väärtustavad seda ametit ja võimaldavad noorel inimesel iseseisvat elu elada.

Teiseks, õpetaja töötasu peaks tõusma staažiga (näiteks kahe või kolme aasta tagant). See kindlustaks, et õpetajad jäävad oma ametile truuks. Olen liiga tihti näinud, kuidas noor õpetaja lahkub koolist pärast üht-kaht aastat. Praegu pole oluline, kas õpetaja on töötanud kaks või 20 aastat.

Kolmandaks, atesteerimiskorda (ehk seda, kuidas saada vanempedagoogiks ja pedagoog-metoodikuks) tuleks muuta. Praegu peab pedagoog, kes tahab saada vanempedagoogiks, viis aastat äärmiselt palju tasuta lisatööd tegema, aga ka siis pole kindel, et ta vanempedagoogiks saab, sest nii mõnigi kool ei kinnita atesteerimist, et raha kokku hoida. Kõige kahetsusväärsem on aga see, et vanempedagoog kaotab oma ametijärgu viie aasta pärast automaatselt, kui ta ei ole jälle palju tasuta lisatööd teinud. Teistel ametialadel ei kaota vanemspetsialist oma ametijärku automaatselt pärast teatud aja möödumist!

Ja lõpuks, kuulen juba praegu, kuidas öeldakse, et kõigeks selleks pole piisavalt raha, Eesti riigi eelarve ei võimalda seda. Vaidlen vastu. Ennekõike, riik peab endale aru andma, kas haridus on tema prioriteet või mitte. Samuti – see, kes viitsib süveneda Eesti maksusüsteemi, saab kiiresti aru, et valitsus võiks rohkem mõelda sellele, kuidas just (majanduslikult) kõige edukamad saaksid anda oma panuse riigieelarvesse, sest väga tihti on nende edu taga just kvalifitseeritud töötajad, kes tulevad Eesti koolidest ja ülikoolidest.