Alo Raun: õpetajate palk kui eksperiment

Alo Raun Foto: Peeter Langovits

Nii nagu igal sügisel, küsivad õpetajad ka tänavu riigilt kopsakat palgalisa. Ning nii nagu masu ajal ikka kombeks, teatab aga riik, et selleks raha pole. Ja ütleb sama ka teistele riigiteenistujatele, näiteks tuletõrjujatele ja politseinikele.

Siiski tulid seekord pedagoogide palgaläbirääkimised teisiti. Esiteks on õpetajate soovid tänavu väga tagasihoidlikud – nende nägemuses võiks järgmisel aastal õpetaja miinimumpalk tõusta praegusega võrreldes 43 protsenti.

Teine uuendus on asjaolu, et läbirääkimiste pidajatest sõltumatult alustati suhtlusvõrgustikus Facebook samaaegset kampaaniat õpetajate palgatõusu toestuseks. Sellega on ühinenud praeguseks ligi 10 700 inimest ning esmaspäevasel sama seltskonna korraldatud piketil Tallinnas osales juba paarsada inimest.

Kuid uuendusi pakub ministeeriumgi. Nimelt leidis minister Jaak Aaviksoo ideaalse võimaluse, kuidas müüa avalikkusele maha maagümnaasiumide muutmine põhikoolideks. Tuleb lihtsalt öelda, et see on ainus, samas tõsise tahtmise korral reaalne tee palgatõusuks. Veelgi enam, karm statistika näitab, et tegelikult teenivad õpetajad kõikjal peale Hiiu- ja Harjumaa piirkonna keskmisest kõrgemat palka, mis võtaks justkui ­õigustuse isegi paariprotsendiselt palgatõusult. Seega on olukord paljus tuttav, ent ometi uudne, ning sogases vees võib ikka mõni kala õngenööri otsa jääda.

Isiklikult leian, et kui keegi palgatõusu väärib, siis esimesena just õpetajad. Tõsi, kui tõsta palka õpetajatel ja seda kas või sümboolselt, siis on paksu verd küllaga ning kõik ülejäänud tunnevad end puudutatuna. Kuid teisalt olen väga päri mõttega, et õpetaja töö on vastutuselt ja nõudmistelt võrreldav tippspetsialisti, et mitte öelda tippjuhi omaga. Ning selle palgatasemeni on neil veel pikk tee minna.

Pole ka saladus, et Eesti majandus- ja muu arengu üheks võtmeteguriks peetakse haridust. Ning kus mujal need tuleviku tipud esimese hoo tiibadesse saavad, kui mitte koolis. Et meie väikese rahva kõik anded saaks välja arendatud, tuleb kooli õpetama tuua uue põlvkonna helgemad pead, mitte need, keda mujale vastu ei võetud. Niisuguste tippude maakooli meelitamisel tuleb aga maksta palka, mis motiveeriks neid loobuma töökohast pangas, ministeeriumis või koguni välismaal.

Nii et jõudu ja jaksu, õpetajatele palgatõusu nõudlejad! Näidake, kas meie kodanikuühiskond on juba nii tugev, et karmi krokodilli Jürgeni kindlas haardes olevad riigi rahalaeka rauad kas või paari protsendi jagu avada. Tegu võib olla parima pikaajalise investeeringuga üldse.