Konstantin von Eggert: Putin võitis, Trump kaotas

Putin ja Trump Helsingis Foto: AP

Esmaspäeval kohtusid Helsingi presidendilossis Ameerika president Donald Trump ja Vladimir Putin. Läbirääkimistele järgnes lõuna peegelsaalis ja ühine pressikonverents. Kohtumise edukuse ümber on palju spekulatsioone, kuid mitte midagi konkreetset. Venemaa välispoliitika vaatleja Konstantin von Eggert ütles intervjuus Taavi Minnikule, et pressikonverents oli Putini särav PR-võit.

Donald Trumpi ja Vladimir Putini Helsingi tippkohtumine andis tööd kehakeeleekspertidele ja poliitikaanalüütikutele. Meedia ujutati üle lugematu hulga Trumpi ja Putini psühholoogiliste portreedega. Kuid tippkohtumise peamiseks tulemuseks – peale kohtumise toimumise fakti – on korraldused, mida presidendid annavad oma alluvatele. Või siis ei anna.

-Helsingi tippkohtumine on läbi. Kas võib öelda, et Putin naaseb Moskvasse võitjana valgel hobusel ja Trump kaotajana Washingtoni viletsavõitu kronul?

Nii juhtuski. Trump kaotas. Keegi vabariiklastest senaatoritest leidis väga hea kujundi, kui märkis, et kui Putin lennukiga Moskvasse sõidab, peab ta lusikaga kalamarja sööma. Helsingi tippkohtumisele järgnenud pressikonverentsi PR-efekti on võimatu ülehinnata.

Venemaa president soleeris pressikonverentsil, Putin alustas ja Trump ei vaielnud talle kordagi vastu. Trump noogutas kogu aeg Putini jutu peale, isegi siis, kui Putin rääkis vajadusest üle kuulata riskikapitalist Bill Browderit.

Venemaa president soleeris pressikonverentsil, Putin alustas ja Trump ei vaielnud talle kordagi vastu. Trump noogutas kogu aeg Putini jutu peale, isegi siis, kui Putin rääkis vajadusest üle kuulata riskikapitalist Bill Browderit.

Kui arvata, et Moskva ja Washingtoni vahel on suhted halvad, siis inimesel, kes vaatas pressikonverentsi, tekkis vastupidine mulje. Ma arvan, et selle kohtumise praktilised tulemused on olematud. Esiteks on Donald Trumpi plaanidele Senatis ja Kongressis täiesti selge vastasseis. Isegi tema enda partei liikmed, see tähendab vabariiklased, kritiseerisid tema käitumist. Teiseks, Trump põrkab kahtlemata ka diplomaatide ja eriteenistuste vastuseisule. See vastupanu jääb avalikkuse eest varjule, kuid ma ei välistaks, et näeme, et mõni kõrge ametnik lööb ukse mürtsuga kinni ja läheb erru.

Pakun, et Washingtoni Venemaa poliitika on nüüdsest täielikult Kremli poliitika kiiluvees, aga peale selle saab sellest Washingtoni-sisene komistuskivi.

-Kuidas Trumpi isikut hinnata, kas ta on ainus läänemaailma poliitik, kes võib putinismile vastu seista, või on tegemist suliga, kes ootab vaid sobivat momenti, et Putinile Ida-Euroopa ja Alaska ära anda?

Jutt ei käi Ida-Euroopa kinkimisest, vaid maailmapildist, kus pearolli mängiksid suurriigid. Selline pilt oleks Moskvale väga meele järele. Selline poliitika kätkeb endas palju riske nii Putinile kui ka Trumpile. Selline koosvalitsemine – või kondomiinum, nagu seda rahvusvahelises õiguses tuntakse – ei lähe kunagi libedalt. Ning ma leian, et see on võimatu, sest Ameerika, Hiina ja Venemaa vahel on palju vastuolusid. Kuid näha on, et Trump usub, et selline koosvalitsemine on võimalik.

-Mida on Putinil ja Trumpil üleüldse teineteisele pakkuda?

Üksteisele pakkuda on neil õigupoolest vähe. Nendes küsimustes, mis huvitavad Trumpi ehk Iraani ja Hiina osas, pole Putinil Trumpile palju pakkuda. Võimalik, et ta suudaks mõjutada Iraani näiteks Hezbollah’ võitlejaid Iisraeli piiridelt tagasi tõmbama. Kuid ka selles pole garantiid. Iraanil on omad huvid ja nägemus sellest, mida peaks Lähis-Idas tegema ning Putin Teheranis ei kamanda.

Juhul kui Iisraeli ning Ameerika ja Iraani vahel peaks Lähis-Idas konflikt puhkema, siis Putin sellesse ei sekku. Ja Washington teab seda suurepäraselt. Mis puudutab Hiinat, siis selles partnerluses on Venemaa faktiliselt väiksem vend. Teatud määral on Kremli juhtkond sellega juba leppinud. Siin ei saa ka Venemaa eriti aidata, ebatõenäoline, et Putin osaleks Hiina ja USA kaubandussõjas Ühendriikide poolel.

Tuumadesarmeerimine on võimalik, sealhulgas on vaja läbi vaadata hulk tuumarelvastuse vähendamise lepinguid. Selles vallas võidakse edu saavutada ja selles vallas on pikad traditsioonid. Juba Ameerika-Nõukogude suhetes oli tuumadesarmeerimine päästvaks õlekõrreks.

Kõige keerulisemaks küsimuseks on Vene-Ukraina konflikt. Trump ei soovinud rõhutatult Ukrainast avalikult kõnelda. Ainus vihje sellele, et Ukraina küsimust Helsingis arutati, oli Putini nõusolek säilitada Ukraina transiit. Mingeid jutte Venemaa agressioonist ja Krimmi annekteerimisest Helsingis polnud. See on Valge Maja poliitikas tõsine pööre, mis tekitab küsimusi.

Kõik, mis puudutab Ukrainat, on praegu de facto Kongressi käes. Ükskõik milline katse leevendada Venemaa-vastaseid sanktsioone või nendest loobuda peab möödunud aastal jõustunud seaduse kohaselt saama Kongressi heakskiidu. Trumpi käed on seotud.

Trumpi-Putini kohtumisel erilisi tulemusi polnud, kuid on üks oluline asi: kuidas tõlgendab Helsingi tippkohtumist Putin, kas ta leiab, et talle on mõne piirkonna puhul carte blanche antud. See on küsimus, mis tuleks esitada psühholoogile, mitte poliitikavaatlejale.

-Millised olid Vene meedia reaktsioonid enne ja pärast Trumpi ning Putini Helsingi kohtumist? Kas Vene propagandistidel on nüüd põhjust šampanjapokaale kõlistada ja mööda Moskvat Ameerika lipuga ringi sõita, nagu pärast Trumpi valimist 2016. aastal?

Venemaa meedia oli väga vaimustunud juba enne kohtumist ja eelkõige vaimustas neid tõsiasi, et kohtumine Trumpi ja Putini vahel üldse toimub. Helsingi kohtumine aitab Putinil kui mitte täielikult, siis osaliselt rahvusvahelisest isolatsioonist välja tulla ning maailma liidrite eliiti naasta. Praegu tuleb Vene televisioonis lõputult jutusaateid selle kohta, kuidas Venemaa Helsingis võitis.

Inimesed Venemaal on ettevaatlikumad kui 2016. aastal ning Ameerika lippudega mööda Moskvat ei sõideta: Trump on selleks liiga ettearvamatu, kõige pealt oli «naš», siis «ne naš», nüüd justkui jälle veidike «naš». Raske öelda, millised järeldused teeb kohtumisest Washington ja millise suuna võtab nende Venemaa poliitika. Minu arvates annab pressikonverents põhjuse oletada, et Putinil on Trumpi kohta tõesti mingisugune kompromiteeriv materjal.

-Ümber Trumpi on alati palju müra ja meedia pole presidendi tegemiste kajastamisel eriti objektiivne. Kuidas sellises situatsioonis orienteeruda?

Ameerikas on tõsine ühiskondlik konflikt inimeste vahel, kes vaatavad elule ja maailmaasjadele täiesti erinevalt.

Ühel pool on eliit, kes domineerib muu hulgas ka massimeedia üle. Need on noored inimesed, kes suhtuvad positiivselt riigi majandusse sekkumisse, uude seksuaalsesse moraali – õigemini selle puudumisse – massimigratsiooni ja muusse sarnasesse. Need inimesed, kes hääletavad Trumpi poolt, on nendes teemades, mis puudutavad kultuuriilist identiteeti, majandust ja moraali, täiesti vastupidisel seisukohal. Sellist konflikti ei saa ületada kiiresti, kui üldse ongi võimalik lahendada. Selline külm sõda ühiskonnas jätkub ja Trump kasutab seda, et oma toetajaid mobiliseerida.

-Viimastel nädalatel on kõlanud hüsteerilisi karjeid selle kohta, et Trump hävitab NATO. Milline on tõenäosus, et täitub Putini-Venemaa unistus ja NATO laguneb?

NATO jääb püsima, sest vaevalt Ühendriikide president üksi saab oma riigi Põhja-Atlandi Organisatsioonist välja viia.

Kuid see, mis juhtus viimasel tippkohtumisel, tekitab palju usaldamatust Ameerika suhtes ja muudab Euroopas aktiivsemaks need jõud, kes hakkavad rääkima, et vaadake, nüüd on tarvis Venemaaga kokku leppida, igasugused Mogherinid ja sarnased tegelased.

Ma ütleksin nii: NATO jääb püsima, kuid selle organisatsiooni pihta on antud tugev moraalne löök. Kuid kuna NATO ei ole niivõrd sõjalis-poliitiline, kui poliitilis-sõjaline organisatsioon, siis see löök jätab oma jälje.