Juhtkiri: palgakäärid

Õpetajate palgaerinevused omavalitsuseti 2010. aastal. Foto: Graafika: Margit Randmäe

Õpetajate keskmine palk erineb sõltuvalt omavalitsusest kuni kaks korda
 

Õpetajate palkade ja koolivõrgu korrastamise ning nende omavahelise seose kohta oleme saanud viimastel aegadel kuulda mitmesuguseid väiteid, sealhulgas mõnda üpris demagoogilist.

Kui konkreetselt küsida, on siiski võimalik saada konkreetsemaid vastuseid. Haridusminister Aaviksoo ju küsis, et riik maksab omavalitsustele raha, aga mitmel pool jääb kuuldavasti õpetaja palk kokkulepitud tasemest allapoole, kuhu raha kaob? Viimasele küsimuse osale me täpset vastust veel ei tea, aga tänases Postimehes refereeritud õpetajate keskmiste palkade tabel on ilmekas ikkagi. Kahe äärmuse vahe on kaks korda.  Pelgalt üleriigilist keskmist ja vastavaid kokkuleppeid vaadates me seda ei teadnud.

Palkade erinevus omavalitsuste lõikes on taas üks infokilluke, mis ilmestab seda, et koolivõrgu korrastamist on tõepoolest vaja. Eelkõige õpetuse sisu silmas pidades.

Loomulikult saab iga üksikjuhtumit põhjendada ja selgitada ja välja vabandada, nagu enamikku asjadest siin ilmas. Teeme asja enda jaoks natuke lihtsamaks. Maksumaksjatena tasume ühtlushariduse kulud. Efektiivsus on teatavasti kulutatud ressursi ja tulemuse suhe. Kui me maksame, peame oskama nõuda selle eest ka tulemust.

Asja iva on selles, et kõik Eesti lapsed peavad saama ühesugused võimalused hariduse omandamiseks, sõltumata elukohast. Kui omavalitsus ei suuda õpetajale maksta vähemalt kokkulepitud palga alammäära, algavad probleemid, mis kindlasti jõuavad ka õpetuse kvaliteedini. Täiskoormuse ja üksiti palga puudumisele on küll olemuselt ajutisi lahendusi, mida vallad ja koolid kasutavadki, ent hea pole ükski neist. Kindlasti on tööõpetusõpetajal võimalik ka matemaatikatunniks nimetatud 45 minuti jooksul klassis korda pidada, aga kas see on ka sisuliselt matemaatikatund? Mingi põhjus vist ikka on, miks tavaarusaam kooliharidusest ütleb, et füüsikat peaks õpetama see, kes on ise kõrgemal tasemel füüsikat õppinud, ning keele õpetamiseks lastele ei piisa pelgalt sellest, et sa ise oskad selles keeles «tere» ja «nägemist» öelda.

Ministeerium keskse rahajagajana on olude sunnil küsimuste esitaja, mitte käskija ja valitseja rollis. Ühtpidi on tõesti absurdne väita, et kuulsast koolivõrgu korrastamisest vabaneks nii palju raha, et üleriigiliselt õnnestuks täita õpetajate palganõudmised, ent piirkondade jõhkraid erinevusi saaks vast õgvendada küll. Teistpidi  vahendab haridusminister omavalitsustest kooliomanikele adekvaatselt kodanike ootust, et oma maksude eest tahame saada nimelt ühtlusharidust, milles oleme kokku leppinud.