Juhtkiri: õpetajad ja haldusreform

Õpetajate palgatõusu teemaline meeleavaldus Tallinnas Foto: Priit Simson

Haridusministeeriumi ettepanek, millega antakse õpetajatele lootus saada palgalisa, kui omavalitsused ebaefektiivse majandamise lõpetavad ja väheste õpilastega koolid vastavalt vajadusele kas osaliselt või tervikuna sulgevad, toob kaasa äratundmise: sellist lähenemist lahendamatutele probleemidele oleme juba näinud.

Seesugusest juhtimisvõttest leidub näiteid nii võimukoalitsiooni kui ka Tallinna linnavalitsuse tegevusest. Raskeid otsuseid tuleb teha, kuid vastutust nende otsuste eest ei soovita enese kanda võtta. Lahendusena lükatakse otsuse tegemine kas avalikkuse, kohalike omavalitsuste või kultuuritegelaste-haridustöötajate endi peale. Markantseim näide puudutab Tallinna võimu tekitatud vastasseisu Kultuurikatla ja Tallinna Linnateatri vahel, kui tõdeti, et raha lihtsalt ei jätku ja tõugati eesrindele kultuuriavalikkus, mis tõi kaasa konflikti kultuuritegelaste vahel, andmata samas head lahendust.

Seekord on eesliinile lükatud omavalitsused, kes peavad haridusministeeriumi plaanile vastu tulles tegema nende seisukohalt vastuolulise otsuse ja on seetõttu, Viljandi maavanema Lembit Kruuse sõnu kasutades, patiseisus. On paratamatu, et iga omavalitsus seisab oma kogukonna ja oma kooli eest, ja nõuda, et nad näeksid oma kooli kaotamise hinnaga tervikpilti, on liiga palju nõutud.  Paraku – ja seda haldusreformi realiseerimatuse tõttu – on koolidest saanud väiksemate omavalitsuste jaoks üks oluline ellujäämisvahend. Koolist loobumine tähendaks nõuet kirjutada alla omavalitsuse surmaotsusele. Seda aga ei saa üheltki valla- või linnavalitsuse juhtivorganilt nõuda. Kaudselt aga on paradoksi ette seatud kõik õpetajad, kes palgatõusu eest võitlevad. Sest kui palgatõus tähendab koolide kaotamist, tähendab see palgatõusu koondatud kolleegide arvel.

Koolireform on miski, mis on haridusministeeriumil juba ammu meeles mõlkunud. Seega leidis ministeerium võimaluse tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Tahate palka – reformige! Nii need asjad aga praegustes oludes ja kõiki üksikasju arvestades käia ei saa. Pikaajalise tegematajätmise korvamine sellisel viisil ei ole parim lahendus.

Mõte, et hariduskulud, mis moodustavad kindla protsendi riigieelarvest, oleks samas ka võimalikult efektiivselt kasutatud, on mõistlik ja võiks sellisena olla üks osa ühiskondlikust kokkuleppest. Seega ei ole idee, et kooliõpetajate palgad ja haridusele mõeldud raha võimalikult mõistlik kasutamine oleks seotud, sugugi vale.

Selge, et Eesti vajab haldusreformi ja koolivõrk korrastamist. Praegune viis olukorda lahendada on aga kaheldav.