Tallinna Ülikooli Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakonna juhataja Martti Kalda leiab, et Eestis surutakse vaba vaim ja teadus juba varakult Prokrustese sängi ning igast siin kirjutatud teadustööst, mis võiks olla eripalgeline kalliskivi, saab standardne viini vorstike.
September. Algamas on uus kooliaasta Eesti Vabariigis. Võimul on uus haridusminister. Algamas on järjekordne haridusreform. Seekord kõrghariduses. Kuidagi tuttav, kas pole? Ent mitte uutmiste sageduse üle ei taha ma kurta, vaid sisutuse üle. Taas on reformi keskmes arvulised näitajad, välised markerid. Kas sisu ei loe siis enam?
Eesti kõrgharidusest pole puudu mitte raha (kuigi sedagi võiks alati rohkem olla), vaid respekt. Austus sisu ja sisulise töö tegijate vastu. Miks? Sest hariduses, nõnda nagu paljudes muudeski eluvaldkondades, on võimu enda kätte haaranud bürokraadid.
Ametnikud, keda ei huvitagi sisu, vaid üksnes see, kuidas tehtut arvudes, mõõdikute ja näitajatega mõõta ning ülemustele paremini näidata saab. Ning tulenevalt riigiaparaadi statistikalembusest sõltub iga viimase kui ühe saatus, äsja sisse astunud tudengist kuni ülikooli rektorini, bürokraatia masinavärgi suvast.
Arvate, et haridusminister on selle masina juht? Eksite. Temagi on lihtsalt sellesama mootori ori.
Seesama huvitus ja austuse puudumine sisulise vastu ning näidikutekultus on kandunud üle kogu hariduse ning õgib süsteemi seestpoolt nagu vähkkasvaja. Sest bürokraatia mentaliteet on kandunud üle masinavärgi igale mutrile ja võllile. Juba maast madalast õpetatakse algkoolilastele hinnete tähtsust. Need määravad ära sinu staatuse ja saatuse.
Eriliselt ebardlik on käitumise ja hoolsuse hindamine, meenutades olemuselt vangla ja sõjaväe toimimismehhanisme. Oled koolis pai, siis on käitumishinne viis, õpetajad ja vanemad aplodeerivad. Oled vanglas viisakas, pääsed ennetähtaegselt vabadusse. See, kas sa koolivälisel ajal liblikatel tiibu küljest rebid või vanglast vabanedes kuritegevust jätkad, ei huvita ettevaatavalt enam kedagi. Sest vormiliselt on kõik korras.
Respekti puudumine sisulise ja ka tegeliku töö tegijate (st õppejõudude ja teadurite) vastu avaldub selgesti ka kõrgkoolide tudengite suhtumises. Olulised on kursuse läbimiseks ja kraadi omandamiseks vajalikud punktid.
Väheseid huvitab, millised teadmised on ta neid punkte omandades saanud. Ülikooli tullakse omandama bakalaureuse-, magistri- või doktorikraadi, ent aastate jooksul olen märganud, et neid, keda huvitab spetsiifiline eriala või konkreetsed teadmised, on üksikuid.
Sest kuidas muidu seletada olukorda, kus supermodelli välimusega blondiin, kes on õppinud kallis eragümnaasiumis ning kelle riigieksamite punktide keskmine on 99,5 sajast, kandideerib nelja Eesti ülikooli õppima kaheksat täiesti erinevat eriala (maastikuarhitektuurist ja keemiast kuni sotsiaaltöö ja Aasia kultuurilooni)? Mõtlete, miks?
Aga seepärast, et teda ei huvita ükski neist erialadest, vaid kõrgkoolidiplom kui niisugune. Võimalikult head hinded. Võimalikult kõrge keskmine hinne. Cum laude diplom. Ja siis cum laude magistrikraad. Doktor veel sinna otsa. Mis erialal? Aga keda see huvitab?
Sest tema näol on meil materiaalse maailma kaanetüdruk olemas. Järjekordne Eesti edulugu. Ilus, tark ja edukas. Ent kas keegi teab või kedagi huvitab, mida ta tegelikult teab või oskab? Kahtlen.
Armastusele välise ja formaalse vastu osutab ka peaaegu religiooni staatusesse tõusnud meetodivaimustus ja vormistuskultus.
Teadustöö pole juba ammu enam see, mis kannab mingit sisulist sõnumit, vaid kirjatükk, mis on korrektsel kombel (st rohkete võõrsõnadega, vajalike alajaotuste ja lisade, bibliograafia ja viidetega jm) vormistatud. Vorm on vähemalt pool tööst, kui mitte kõik.
Lisaks loomulikult peab igal tööl olema meetod. Polegi tähtis, millest kirjutis kõneleb, peaasi et metodoloogia oleks adekvaatne, auväärne ja autoriteetne. Innovatsioon on ebasoovitav. Nõnda surutakse vaba vaim ja teadus juba varakult Prokrustese sängi ning igast Eestis kirjutatud teadustööst, mis võiks olla eripalgeline kalliskivi, saab standardne viini vorstike.
Ilmne näide sisutusest on akadeemiline karjerism ülikoolides ja teadusasutustes. Kraade ei omandata juba ammu mitte sisu pärast, vaid parema töökoha, kõrgema palga ja suurema auhiilguse nimel. Ilmseks näiteks vormitäitmise kultusest on ETIS (Eesti teadusinfo süsteem), mille alusel kõiki Eesti «teadlasi» hinnatakse. ETIS loetleb ja klassifitseerib teaduspublikatsioone, kõrgeimaks klassifikaatoriks on 1.1 ja madalaimaks 6.7.
«Tõelised teadlased» ihalevad loomulikult klassifikaatoreid 1.1 (võõrkeelne võõramaises teadusajakirjas avaldatud artikkel) ja 2.1 (kõrgetasemeline monograafia, tavaliselt võõrkeeles ja võõramaises teaduskirjastuses avaldatu), sest nende alusel hinnatakse teadurite ja professorite tööd ning jagatakse ülikoolile teadusraha.
Kuna monograafia kirjutamine on ilmselgelt keerukam (ja sisukam) tegevus kui artikliga mahasaamine, siis vorbivad kõik need, kes soovivad Eesti teaduses nime teha, just nimelt 1.1 artikleid. Ja seda mitte sisu, vaid statistika nimel.
Sest ETISe ja selle loojate loogika kohaselt on viie inimese ühistööna (ja igaüks neist läheb süsteemis kirja kui artikli autor) kirjutatud 15 lehekülje pikkune ingliskeelne artikkel rahvusvahelises ajakirjas (1.1) rohkem väärt kui 750 lehekülje pikkune kommenteeritud tõlge näiteks suahiili keelest eesti keelde (viimane liigitub klassifikaatori 6.7 «muu loome» alla).
Võõrkeelne artikkel on a priori parem kui eestikeelne? Kui see ole kadakasaksluse avaldumine teaduses, siis mis on? Ning kuhu on kadunud juba aastaid IRLi võimu all tegutseva haridusministeeriumi «rahvuslik ideoloogia»?
Mida siis teha? Sisu hindamine nõuab aega ja süvenemist. Seda ei saa teha joostes ja formaalsete näitajate alusel. Nn kõvade teadusharude (keemia, füüsika, matemaatika, meditsiin jt) puhul on hindamise aluseks tulemuslikkus, ent humanitaarias on ka seda raske mõõta.
Ärgem aga unustagem: ajalugu õpetab, et diktatuurid ja isevalitsejad toetavad loodusteadusi, sest humanitaaria on ohtlik, kuna kannab inimlikke ideid, demokraatia aluspõhimõtteid. Las teadust hindavad südame ja ajudega inimesed, mitte ametnikud. Hindamine tuleb viia objektiivsetele alustele. Teadkem, et teaduse edendamine pole ülikoolide ainus eesmärk.
Õpetamine on sama tähtis. Ka see peab isikute ja teadlaste hindamisel kajastuma. Rahvusvahelistumine ei tohi kasvada üle pea. Teaduspublikatsiooni puhul pole keel oluline ning eestikeelset teadust tuleb hinnata sama kõrgelt kui võõrkeelset. Olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks.