Väino Rajangu: tööturust ja haridusest

Väino Rajangu. Foto: SCANPIX

Levib väide, et polevatki võimalik ennustada, millise haridusega spetsialiste ja kui palju tööturg tulevikus vajab. TTÜ emeriitprofessor Väino Rajangu leiab, et prognoos on nii võimalik kui ka vajalik.  

Ajakirjanduses on viimasel ajal ilmunud artiklid, kus käsitletakse koos tööturu vajaduste ja  hariduse küsimusi. See ajastus on ilmselt tingitud uute õppijate vastuvõtust koolidesse.

Avaldatud artiklitest selgub, et tööturu vajadusi prognoosida pole võimalik, sest meie ettevõtetes puuduvad pikema ajahorisondiga plaanid, 2008 alanud masu ei suutnud ka parimad majandusgurud ette näha veel mõni kuu enne, kui kõik kokku hakkas varisema jne.

Esitatud põhjendustele vaatamata väidan vastupidist, et  tööturu vajadusi on võimalik ennustada ja prognooside olemasolu on kindlasti parem kui olukord, kus nad puuduvad.

Samas jagan seisukohta, et sageli puudub ettevõtetel tulevikunägemus, sealhulgas ettekujutus, missuguse väljaõppega inimesi tulevikus vajatakse.  TTÜ arengukonverentsil väitis haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et «üliõpilaste enda valikud on alati produktiivsemad kui mis tahes ametnike prognoosid».

Selle väljaütlemisega on raske nõustuda, sest väheste elukogemustega noorel on kindlasti raskem teha valikuid kui vastava ala ekspertidel. Miks siis esitatakse väga suur protsent kõrgkooli sisseastumisavaldusi dokumentide vastuvõtmise viimastel päevadel, õppekavadele, kuhu esitatud avalduste arv on väiksem kui eraldatud kohtade arv?

Siit järeldub, et neil noortel on valiku aluseks soov kõrgkooli sisse saada, erialaeelistus pole esikohal.

Vastavas erialases kirjanduses eristatakse kahte tööturu vajaduse mõistet: üks on hetkevajadus ehk rektor Alar Karise sõnastust kasutades praegune vajadus ja teine perspektiivne ehk tulevikuvajadus. Hetkevajadust võime seostada praeguste töökohtadega ja perspektiivset vajadust teatud aastate pärast eeldatavate töökohtadega.

Ühiskonnas toimub areng, millega kaasnevad struktuursed muutused ja sellega seoses tööturu hetkevajadus ning perspektiivne vajadus ei kattu. Alar Karis esitab 8. juuni Postimehe artiklis küsimuse: «Kas ülikoolid peavad kohanduma majanduse praeguste vajadustega või on ülikoolid siiski tulevikku vaatavad institutsioonid?»

Ülikoolid ja muud õppeasutused kindlasti ei tohi kohanduda praeguste vajadustega, vaid peavad olema tulevikku vaatavad institutsioonid.

Alar Karis märgib, et «võib kindel olla, et arste ja õpetajaid läheb lähikümnendil endiselt vaja». Selle perspektiivse tööturu prognoosiga võib kindlasti nõustuda, sest tervisehädad ja noorte õpetamine kindlasti jätkuvad.

Küsimus on, kui suure tõenäosusega suudetakse teha vastavaid arvulisi prognoose. Kasutada on rahvastikuprognoosid, milledes eriti ei kahelda, teada on, mitu arsti kümne tuhande elaniku kohta vajatakse, registrist selgub vanaduspuhkusele siirduvate ja Eestis teistesse riikidesse tööle läinud arstide arv, ning kasutades neid ja mõningaid täpsustavaid andmeid, saame teada perspektiivse vajaduse arstide järele konkreetseks aastaks.

Üks osa praegustest  arstidest eeldatavasti töötab ka kümne aasta pärast, ja võttes perspektiivsest vajadusest selle arvu maha, saame teada, kui palju arste tuleks vaadeldavateks aastateks ette valmistada.

Üks osa neist juba õpib ülikoolis ja lähiaastate juurde tulevate arstide arvu määrab ära varasemate aastate vastuvõetute arv (arvesse võttes õpingud katkestanud). Lähtudes elanike vanuselise jaotuse prognoosidest, saab analoogselt küllaltki suure tõenäosusega ennustada ka, kui palju tuleks ette valmistada õpetajaid.

Kui mõnele huvigrupile prognoositud tööturu vajadused ei meeldi, järgneb kindlasti kriitika ja väited, et tööturu vajadusi ei ole võimalik ennustada.

Kasutades esitatud arstide näidet, ei taha arstid nii mõnigi kord, et konkurente arvukalt juurde tuleb, samas kui ravi vajavad haiged ei ole huvitatud, et arsti juurde pääsemiseks peab pikalt ootama, vaid on huvitatud, et arste oleks rohkem.

Neid huvigruppe on veel, kuid juba siit järeldub, et tulevikusuundi kavandades tuleb arvesse võtta eri huvigruppide seisukohtade põhjendusi ja teha kompromisse.

Prognoosides vajadust arstide ja õpetajate järele, tekkib küsimus, kas tulevikus töötavad arstid ja õpetajad pimedas koopas, sest ehitajaid, remontijaid, hooldajaid, elektrikuid, IT-spetsialiste jne polegi vaja.

Oleme näiteks nii harjunud, et elekter on meile tööl ja kodus seinapistikust saadaval, ega mõtle enam kaugemale – kuidas, kust ja kellede töö tulemusel see elekter sinna pistikusse jõuab. Siit ka arusaam, et elektrikuid ja teiste alade esindajaid ei olegi vaja. Elektrikust hakkavad paljud mõtlema alles siis, kui pistikust elektrit enam ei saa. Ühiskonna normaalseks toimimiseks on vaja väga erineva ettevalmistusega inimesi.

On alasid, kus töökohtade ja töötajate arv riigis aastatega kasvab, alasid, kus nad püsivad enam-vähem samal tasemel, ja neid, kus töökohtade ning töötajate arv väheneb.

Mõnel alal võivad töökohad ka täielikult kaduda, kuid on ka valdkondi, kus ühiskonna areng toob kaasa töökohtade tekke uutel aladel.

Haridusnõudluse prognoosimisel on tähtis see, kuidas me oskame ühiskonnas aset leidvaid muutusi arvestada ja nende mõju ulatust arvulisel kujul väljendada. Mitmes riigis avaldatakse regulaarselt andmeid tööturu kohta hariduslikest tunnustest lähtuvalt.

Just nende andmete aegread on tänuväärseks lähteinformatsiooniks tulevikusuundumusi prognoosides. Masust tingitud ootamatusi on niisugusel ennustamisel küll raske ette näha, kuid eks samad mured ole ka mitme teise majandusprognoosiga.

Ühiskonnas võib töökohad jagada kahte suurde rühma: esiteks töökohad, kuhu täiendus tuleb ainult koolitussüsteemis vastava valdkonna õppe läbinute seast, ja teiseks töökohad, kuhu täiendust võib tulla eri õppevaldkondade lõpetanutest.

Esimesse rühma kuulub arstide, arhitektide ja inseneride töö, teise rüma eredamateks näideteks on töökohad poliitikas, haldusjuhtimises, majanduses. Teiste sõnadega, arstiks ei saa ilma meditsiinihariduseta, kuid arst võib siirduda poliitikasse, haldusjuhtimisse, majandusse jne ning niisugused näited on olemas.

Kindlasti ei juhtu aga nii, et haldusjuhi koolitusega inimene hakkab arstiks. Koolitussüsteemi perspektiive kavandades on otstarbekas nende erinevustega arvestada, muidu võib ilmneda, et esimese rühma töökohtade täitmiseks ei jätku vajaliku ettevalmistusega inimesi.

Iivi Anna Masso märgib 27. juuni 2011 Postimehes: «Oluline on toetada alasid, mida soovitakse teadlikult siin arendada – sest haritud inimeste olemasolu teatud aladel mitte ainult ei täida tööturu nišše, vaid ka loob neid.»

Selle soovituse realiseerimine on vahetult seotud riiklike ja regionaalsete prioriteetidega. Kui näiteks peame prioriteediks IT-valdkonna arendamist, siis on selleks vaja ka piisavalt vastavaid spetsialiste ette valmistada.

Meie kõrg- ja kutseõppeasutustes on väga palju eri nimetustega, kuid sisult küllaltki lähedasi õppekavasid. Niisuguses olukorras pole mõtet koostada tööjõuvajaduse prognoose õppekavade järgi, sest nende usaldusväärsus jääb väga väikeseks, otstarbekas on prognoosimisel piirduda õppevaldkondade tasemega. Pealegi ei käi üle jõu õppevaldkonna sees täiendusõppe abil vajalik juurde õppida.

Palju räägitakse uutest elukutsetest ja inimeste koolitamisest nende tarvis. Uued elukutsed ei tekki üleöö, vaid nad tekkivad teatud arengu tulemusel teatud aja jooksul. Üks niisuguseid näiteid on arvutustehnika rakendus ühiskonnas ja selle tarvis inimeste koolitamine.

Tähtis roll oli algul ümberõppel, sellele järgnesid juba ka tasemeõpe kõrg- ja kutsekoolides. Kuna meie õppeasutustel on suur autonoomia õppe­kavade väljatöötamisel ja täiendamisel, siis on ju loomulik, et õppekava sisu pidevalt täiendatakse. Nii uueneb nõndanimetatud vana õppekava iga aastaga. Tühjale kohale täiesti uue õppekava loomist tuleb ilmselt väga harva ette.

Ühe niisuguse näitena saab siin tuua minister Aaviksoo esitatud «kosmonautide koolituse» õppekava.
Turumajandusele üleminekul väideti, et koolitussüsteemi arendamiseks ei ole vaja prognoosida tööturu vajadusi, sest turg paneb kõik paika.

Möödunud aastad näitavad, et see väide pole paika pidanud – on alad, kus väljaõppinud inimesi ei jätku, ja on valdkondi, kus väljaõppinud inimestest suur osa ei leia erialast tööd. Vaevalt et tööturu prognoosimine kõiki neid möödalaskmisi oleks suutnud vältida, kuid olukorda oleks kindlasti saanud mingil määral leevendada.

Oleme harjunud sellega, et majanduskasvu, rahvaarvu ja muid  prognoose teatud aja tagant korrigeeritakse, kuid keegi ei ole väitnud, et selliseid ennustusi oleks võimatu teha, ja nendest pole loobutud.

Eitav suhtumine tööturu prognoosimisse veel püsib, kuid teatud aja möödudes jõuame ka nende prognooside tunnistamiseni. On ju nende tulemused teatud orientiiriks kutsesuunitluse ehk karjäärinõustamise valdkonnas ning koolitussüsteemi arendamisel.  

Lõpetuseks veel üks tähelepanek. Haridusnõudluse prognoosimise toetajate ja vastaste koosseisu analüüsist järeldub, et prognoosimise vastased esindavad üldjuhul neid koolitusvaldkondi, kus lõpetajad ei leia piisavalt erialast tööd.
    

Samal teemal
•    Alar Karis «Keda vajab tulevik? Praegusaja karjäär pole lineaarne, lõplik ega ettearvatav». Postimees, 8. juuni 2011
•    Raul Eamets «Tuleviku haridusvalikutest. Kas meil on pearaha või mitte, ei muuda põhimõttelist jaotust». Postimees, 13. juuni 2011
•    Iivi Anna Masso «Hariduse hind – ja väärtus. Abstraktne «Tööturu vajaduse» küsimus tuleb ümber formuleerida».  Postimees, 27. juuni 2011