Tasuta kõrgharidus oli üheks neist buldooseritest, mis IRLil riigikokku teed aitas rajada. Ülesanne täidetud, ei ole teemasinat garaaži jõude seisma pandud, vaid sama masin, nüüd juba koalitsioonileppe turbokütusega vastutatuna, lükkab siledamaks 2012. aastast ülikooli astuvate üliõpilaste rajad, tagades neile korraliku õppimise eest tasuta hariduse.
Tõsi, seda ei pruugi alati märgata, et sama hooga kuhjab keset suve rakkesse pandud rahutu masin mullavallid nende üliõpilaste teele, kes sisseaetavast joonlauasirgest maanteest veidi kõrvale kalduvad – kas siis akadeemilisest uudishimust või muul proosalisemal põhjusel.
Ja kuna sama soojaga tulevad muutmisele ka ülikoolide rahastamispõhimõtted, võib mõnede ülikoolide jaoks neist mullavallidest saada reljeefse joonega hauaküngas.
Alates 2012. aastast lisandub ligikaudu 3500 arvestuslikku tasuta õppekohta, mis peaks tagama selle, et esimese semestri saavad kõik riigikeeles ja täiskoormusel õppivad üliõpilased igal juhul tasuta õppida – jaotus riigieelarvelisteks ja riigieelarvevälisteks õppekohtadeks kaob.
Järgmisel semestril aga sõltub kõik sellest, kas suudeti vajalik arv ainepunkte koguda või mitte. Ja see on esimene nõrgem koht reformis.
Arvestades praeguse kõrghariduse korralduse põhimõtet – pakkuda üliõpilastele suuremat võimalust ja vastutust oma õppekavade kokkupanemisel –, liiguks igal semestril koormuse arvestamine hoopis vastassuunas, tagasi kursuste süsteemi juurde. Lisaks toob see kaasa olukorra, kus eksamite sooritamine on tähtsam kui hinne. Võib õigusega kahelda, kas see aitaks kaasa kvaliteedi tõstmisele, mis reformi suunaks on.
Kui siia lisada veel hädavajadus sotsiaalsete garantiide süsteemi järele, milleta muutub tasuta kõrgharidus kättesaamatuks neile, kes pärit kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga peredest ja kes äraelamiseks peavad käima tööl, koguneb paras kuhi küsimusi, millega enne seaduse vastuvõtmist tegeleda.
Veel suurem lahendamata küsimuste kogum sisaldub ülikoolide uues rahastamiskavas. Praeguse plaani kohaselt sõltuks rahastamine õppetöö kvaliteedist ja tulemuslikkusest ja seniste koolitustellimuste asemel sõlmitaks ülikoolidega tulemuslepingud.
«Ülikooli tegevuse peamised kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed tulemusnäitajad» on aga nii hägune kirjeldus, et selle täpsemaks paikapanemiseks on täiesti möödapääsmatu, et ülikoolid kaasatakse edasistesse aruteludesse.