Nagu taanlastele kombeks, meeldib ka noorte radikaalide juhile Simon Dyhrile liigelda jalgrattaga.

FOTO: Alo Raun

Kuigi viimasel ajal on Taanis astutud mõningaid samme, mis pole avatud ühiskonnale kõige omasemad, näiteks tõkestatud oluliselt immigrantide sissevoolu, võib märgata, et Taani ajalugu läbistab juba pikema aja vältel punase – või õigemini sinikollase – niidina liberaalsus.


Jah, Taani ja Eesti on vähesed riigid maailmas, kelle peaministriparteiks on liberaalid. Kuid avatuse traditsioon kandub Taanis juba 19. sajandisse ning seisab kõrgemal parem-vasak skaalast.

Nii kiputakse Taanis ikka ja jälle viitama Nikolaj Frederik Severin Grundtvigile, pastorile ja rahvusideoloogile, kelle ideed aitasid anda riigile avatud näo ja mõtlemise. Grundtvigi mõtted on süüdi ka näiteks selles, et Taani kool on Eesti mõistes tavatult vaba ja võrdne ning panustab inimese loovuse arendamisse.

Kuid lisaks tuleb arvestada Taani unikaalset positsiooni. Kui Eestis – nagu Euroopas tavaliselt – on põllumehed olnud pigem konservatiivsed ning mitte kõige reformialtimad, siis Kopenhaageni ülikooli politoloogiaprofessori Peter Nedergaardi sõnul oli Taanis sajandi eest olukord vastupidine.

Muidu agaralt moderniseeruvas maailmas leidis riik enda niši põllumajandussaaduste ekspordis peamiselt kahele suurele turule Suurbritanniasse ja Saksamaale. Turud arenesid, nõudlus suurenes ja sealt tuli ka Taani jõukus.

Nii leidsid põllumehed, et kasulik on toetada vabakaubandust ehk madalaid tolle ja tariife. See kujundas nende koduparteiks Venstre ehk liberaalid, kes omakorda hoolitsesid, et Taanis oleks ka muudes küsimustes avatum lähenemine.

«Kui teistes riikides järgnes konservatiivide valitsemisajale tavaliselt sotsiaaldemokraatlik periood, siis Taanis jäi nende kahe etapi vahele liberaalne aeg,» selgitab Nedergaard. Isegi pärast Teist maailmasõda oli Taani avalik sektor olnud Euroopa üks väiksemaid ehk tegu oli eesti keeli «õhukese riigiga».

Madalaimast maksukaimaks

Muutus tuli 1950.–1960. aastatel, kui riigis haarasid ohjad sotsiaaldemokraadid ning ajastu vaimust lähtuvalt keerati riik jõuliselt vastupidisesse suunda. Toonaste reformide tulemusena ongi Taani jätkuvalt üks suurema maksukoormusega riike maailmas.

Kuid ka sotsiaaldemokraadid tegid palju ära Taani ühiskonna avatuse nimel, räägib Nedergaard. Kus sotsiaaldemokraadid asju liigselt jõuga lahendama olevat hakanud, seal olevat neid sageli tagasi hoidnud koalitsioonipartner Radikale Venstre ehk sotsiaalliberaalid.

Näide sellest on ka tööturu reguleerimine 1990. aastate alguses. Taanis on nimelt väga kerge inimesi vallandada, kuid see-eest tagab riik töötutele korraliku toetuse ja ümberõppe. Sellise reformi algataja, kunagise rahandusministri Mogens Lykketofti sõnul peaks saama seeläbi ettevõtlus areneda, kuid samal ajal ei kannata inimene.

Aga Lykketoft on sotsiaaldemokraat. Nii et kui Eesti parempoolne valitsus paljuski Taanit kopeerides töölepinguseadust reformis ja paindlikust turvalisusest rääkis, siis Taanis olid selle avatust suurendava reformi taga mitte parempoolsed, vaid sotsid koostöös Radikalega.

Radikaalne kaalukeel

Professor Nedergaardi sõnul ongi just Radikale olnud «süüdi» selles, et Taani on ikka ja alati tavatult paljudes küsimustes olnud liberaalsem kui mitmed teised Euroopa riigid. Radikale on olnud sageli määrav koalitsioonide moodustamisel ja saanud seega tugevalt mõjutada võimuleppeid.

Sama kinnitab ka sotsiaalliberaalide noorteorganisatsiooni Radikal Ungdom esimees Simon Dyhr. Tema sõnul ei üritagi Radikale kõigile valijatele meeldida, vaid ajab järjepidevalt oma liini, olles korraga liberaalne nii vasakult kui ka paremalt vaadates.

Praegu on aga Radikale olnud kümmekond aastat kaalukeele rollist kõrvale tõugatud ning selle koha on täitnud Taani Rahvapartei. Dyhr on rahvapartei peale kuri, sest see esindavat kõike, mille vastu Radikale on. Just seetõttu, et praegune liberaalide-konservatiivide vähemusvalitsus vajab parlamendis enamuse toetust, olevat võimuliit populistlikule rahvaparteile vastu tulles kehtestanud Taanis ühe Euroopa rangema immigratsioonipoliitika.

Dyhri ja Nedergaardi sõnul üritab Radikale end viimasel ajal taas võtmemängijaks muuta, ning nad pidasid reaalseks, et peatsete valimiste tulemusena võib Taani taas avatumale kursile naasta. Üks Radikale põhinõudmine on just immigratsioonipoliitika lihtsustamine.

Reis sai teoks Taani välisministeeriumi toel.