Kaader filmist «Väike maja preerias».

FOTO: Rights Managed / Ronald Grant Archive / Mary Evan

Võidelgem tsensuuri ja totalitarismi vastu, kuid ärme heida oma mustanahalisi õdesid ja vendi kõrvale, kirjutab Mikael Raihhelgauz vastuseks Juku-Kalle Raidi arvamusloole «Väikese maja mõtted – radikaalid võitlevad surnud vanaprouaga»

Elas kord üks lumehelbeke. Kogu aeg tundis ta muret ühe rõhutud rahva pärast. Eks läbinägelikud inimesed teadsid, et pole selle rahva elul viga midagi. Probleem ei olnud rõhumine, vaid nende endi «laiskus, mustus, liigne alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu». Loll lumehelbeke ei saanud aga sellest aru ja käis isalt päritud rahaga mööda kohvikuid sõpradega sotsiaalsest õiglusest lobisemas. Ta isegi abiellus selle rõhutud rahva esindajaga – mitte suurest armastusest, vaid soovist oma tolerantsust näidata. Tuntuks sai ta õigupoolest mingi «progressiivse» artikli eest, mida nagunii keegi ei lugenud.

Tuleb tuttav ette? Mu kirjeldatud tegelane on loomulikult keisri hull Timo von Bock ja rõhutud rahvas oleme meie, eestlased. «Kuidas saab küll eesti kirjanduse (ja Eesti ajaloo) õilsaimast mehest niimoodi rääkida?» küsite teie. See küsimus on täiesti õigustatud. Tegelikult ei tohigi. Maarahva elu 19. sajandi esimesel poolel oli äärmiselt raske ja nõme on seda eirata. Kahjuks on igat lugu võimalik pea peale pöörata, otsest valet kasutamata.

See ongi põhjus, miks Juku-Kalle Raidi arvamusloole vastata. Ei, tekst pole kaugeltki kõige kitsarinnalisem. Autor ise ütleb selgelt, et seisab võrdsuse poolt ja rassismi vastu. Diskussioon omabki mõtet just seetõttu, et härra Raid on laia silmaringi ning hea huumorisoonega mõistlik inimene. Usun siiralt, et ta langes lihtsalt arusaamatuse ohvriks, mis infoajastul nii tavaline. Kommentaariumi tulises lahingus võib ka Timo von Bock deemonina paista.

Nüüd asja juurde. Kui sain hr Raidi «Väikese maja mõtetest» õigesti aru, häiris teda kolm asja:

  1. Laura I. Wilderi lastekirjanduspreemia ümbernimetamine (põhjuseks kirjaniku rassistlikud seisukohad);
  2. see, et paluti vältida sõna «neeger»;
  3. üldine debatt ajaloo tõlgendamise üle, muuhulgas ettepanekud Astrid Lindgreni ja Mark Twaini loomingut tsenseerida.

Ütlen kohe ära, et ei toeta ka ise raamatute tsenseerimist. Wilde’i misogüünia, Dostojevski antisemitism ja juba mainitud Wilderi rassism võivad just aidata algatada vajalikku diskussiooni. Probleeme ei tuleks maha tampida, vaid arutada. Siiski paistab, et Eesti kontekstis on see tsenseerimine sulepeast välja imetud. Lilli Suburgi nimelises kinnises FB-grupis ilmus hiljuti Triin Toomesaare kirjeldus ajakirjanikust, kes otsis meeleheitlikult «poolt ja vastu» loo jaoks tsensuuri toetajat – ülesanne osutus vist raskeks, sest paljud «radikaalsemad ja poliitkorrektsemad» inimesed, kelle poole teadaolevalt pöörduti, tsensuurimõtet ei toetanud. Küll aga jõudis mh suurema sallivuse poole pürgiv kogukond tunda muret, kas ees ootab järjekordne avalik konflikt alatooniga «vaadake neid toleraste, on alles rumalad». Mis puudutab väljamaist debatti, siis näiteks 1970. aastal ütles Lindgren ise, et oleks «Pipist» neegrikuninga välja jätnud. Lähemal uurimisel võib kummutada nii mõnegi õudusjutu tsensuurist, aga see selleks.

Keegi ei karju vihaselt koolikoridoris «sa kuradi eestlane/valge/aarialane!», epiteeti «kuradi neeger!» oleme aga kõik kuulnud.

56

Palju rohkem riivas silma, et palvet öelda n-sõna asemel «mustanahaline» ja katset ühe rassisti ülistamine lõpetada, võrdles autor lintšimisega. Jah, loomulikult me kõik teame, et sõna «neeger» oli eesti keeles alati neutraalse tähendusega, me pole kunagi orje pidanud jne. Paratamatult sõnade tähendus muutub. Millegipärast ei võitle keegi selle eest, et «Sind surmani» laulmisel me algupärast ühendit «lehkav isamaa» kasutaks. Kui ma kedagi avalikult seltsimeheks nimetan, siis ilmselgelt ei mõtle seda, et ta on mu sõber ja aatekaaslane – kõik saavad aru, et tegemist hoopis kommariga. Keegi ei karju vihaselt koolikoridoris «sa kuradi eestlane/valge/aarialane!», epiteeti «kuradi neeger!» oleme aga kõik kuulnud.

Ajastul, mil inglise keeleta ei tee ära isegi gümnaasiumi uurimistööd, pole mõtet etümoloogiasõnastikuga lehvitada. Ka hr Raidi enda mure USA kirjandusmaailma üle näitab, et me ei ela vaakumis. Miks tekitab siis elementaarne viisakusnorm nii palju tundeid? Kas mitte selle pärast, et järsku peame teiste kogemustega arvestama ning nende nimel lausa oma harjumusest loobuma?

Mis puudutab kirjanduspreemia ümbernimetamist ja ajalootõlgendust, siis siin võime jõuda üsna imelike järeldusteni. Meil oli 1990. aastani Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia. Kui see 1995 taastati, leiti, et ehk pole Stalinile oodi kirjutanud mehe nimi siiski sobilik. Oli see siis ka lintšimine ja mõttetu võitlus minevikuga? Kas Lenini kujude eemaldamise ja punamõrtsukate tänavate ümbernimetamisest jääb ajalugu õppimata? Vaevalt. Eestlastel oli ja on täielik õigus nõuda oma rahvast rüüstanud inimeste ülistamise lõpetamist. Miks ei tohiks mustanahalised sama nõuda?

Kord sattusin bussi peale, kus joobes kodanik püüdis vigases inglise keeles mustanahalist turisti solvata. Head eesti inimesed nõudsid kollektiivselt, et rassist vait jääks ja bussist lahkuks.

56

«Tohivad ikka,» vaidlete teie vastu, «kuid kohati läheb rassismivastane võitlus üle piiri.» Võib-olla kuskil lähebki. Aga kas Eestis on poliitkorrektsus tõesti rassismist suurem probleem? Sel juhul pakun lihtsa mõtteeksperimendi: kas oleksite nõus kuuks ajaks mustanahaliseks saama? Oletame, et elate Tallinnas, väljaspool südalinna – kas siiralt arvate, et nahavärvi muutusega jääb elu täiesti samaks? Hr Raid kirjeldas oma artiklis juhtumit, mil ta sai omal nahal rassismi kogeda. Mul on äärmiselt kahju, et see aset leidis. Ometi pange tähele, et jutt käib ainulaadsest seigast, millestki, mida kogu elu mäletada. Nüüd kujutage ette, kui iga Eesti mustanahaline kirjutaks ajalehte iga kord, kui teda sõimatakse, kividega loobitakse, baari sisse ei lasta või kirvega taga aetakse. Kas jääkski ruumi muudeks uudisteks?

Ons valged vabamõtlejad tõesti ohvrid ühiskonnas, kus tipp-poliitik võib igasuguste tagajärgedeta öelda, et pealinnas on liiga palju mustanahalisi? Võidelgem tsensuuri ja totalitarismi vastu, kuid ärme heida oma mustanahalisi õdesid ja vendi kõrvale. Eesti rahvas on tohutult kannatanud, seda enam suudame mõista neid, kes on hädas. Tihti kuuleb, et eesti inimene on rassist. See on vale! Kord sattusin bussi peale, kus joobes kodanik püüdis vigases inglise keeles mustanahalist turisti solvata. Head eesti inimesed nõudsid kollektiivselt, et rassist vait jääks ja bussist lahkuks. Nii saigi. Tuleb lihtsalt vahel oma harjumuste kastist välja mõelda. Võib osutuda, et lumehelbekeste hala on tegelikult von Bocki manifest.