/nginx/o/2018/06/27/7924618t1h9b31.jpg)
Ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid imestab katsete üle minevikuga võidelda.
Juku-Kalle Raid: väikese maja mõtted – radikaalid võitlevad surnud vanaprouaga (15)
/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)
27. juuni 2018, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väga hämmastav, kuidas paari kummalise liigutusega võib juhtuda nii, et suurest kultuuriloost eemal olev taies osutub ühtäkki kultuuri keskmes olevaks. See on tegelikult lõbus. Maailmas on niimoodi kentsakalt juhtunud ennegi, nüüd juhtus jälle. Käsi südamele, kui paljud meist on lugenud sihandset USA vanaprouat nagu Laura Ingalls Wilder?
Jaa! Tõsi! Paljud! Väga paljud!
/nginx/o/2018/06/27/7924620t1ha237.jpg)
Kogu maailma peale kümnete miljonite võrra rohkem kui näiteks Ilja Ehrenburgi «Julio Jurenitot», William Faulkneri «Hälinat ja raevu» või mõnd Tennessee Williamsi toredat teost. Ometi on ilmselt vähe neid, kes tõemeeli väidaks, justkui muutnuks näiteks proua «Väike maja preerias» kuidagi maailma kirjandus- või kultuurilugu.
Veel suurem hulk inimesi on «Väikest maja preerias» vaadanud. Mäletate, saatepeas jookseb üks pisike tütarlaps mäest alla ja kukub näoli heina sisse, ajab siis ennast püsti ning tormab edasi. Oh jah.
Ühesõnaga, tegu on kommiselt veniva sentimendiga. Proua Wilder (1867–1957) hakkas pensionieas kirja panema omaenda lapsepõlvelugu 19. sajandi lõpuaegadest. Teate küll, selline romantiline USA, väikelinnad, preeria, hobused, plaanvankrid, raske töö, kaapkübarad, pitsilised tanud ning kartulikotikujulised nostalgilised kleidid. Igas peatükis maadleb õilis perekond mingi probleemi või kurjusnähtusega, mis otse loomulikult õnnelikul kombel seljatatakse ning järgneb jumala tänamise kirgas episood. Jumalat tänatakse ka siis, kui vahepeal peksa saadakse. Mis seal ikka; selline tore kuldne minevik (autoril on loomulikult ka raamat «nendest kuldsetest aastatest») ei tee kellelegi kurja, ma isegi olen aeg-ajalt sentimentaalne nagu seebitükk, las need asjad olla rahus.
Aga vaat ei ole.
Oma ühise maailmamineviku ümbertahumise õudsesse lukku on asetatud uus peatükk; nimelt tuli Ühendriikidest teade, et proua Wilderi nime ei sobi enam lastekirjanduse auhinnaga siduda. Põhjusi, teadagi, on mitu ning need võib silmad kinni ära arvata.
Esiteks muidugi neegrite probleem. On terve hulk inimesi, kes leiavad, et parim moodus rassismi vastu võidelda on hakata võitlema minevikuga. Teisisõnu, teeselda, et seda ei olnud. Näiteks pigistada silmad kinni ja hakata üksteisele selgitama, kuidas Wilder oma preeriaraamatute sarja EI kirjutanud ja kuidas sellest mitut telesarja ning filmi EI tehtud. Väga arukas. USA lastekirjanduse auhinna komitee hinnangul on need 19. sajandi argiilmast jutustavad asjandused liiga stereotüüpsed ja rassistlikud ega sobi kaasaegsete väärtustega. Seetõttu ei sobi nad ka USA lastekirjanduse auhinnaga.
No tõsi, ongi stereotüüpsed! 19. sajandi maailm oligi teistsugune! Ka kirjandus oli teine! Mis siis? Ajaloost võiks õppust võtta, mitte selle vastu igal hommikul tarkade naisvõitlejate juhtimisel sõtta minna. Miks naisvõitlejate juhtimisel, võib nüüd küsida. Aga seepärast, et loomulikult süüdistatakse neid meeleoluraamatuid ka kõige jäledamas naiste alavääristamises ja diskrimineerimises, kuidas siis teisiti.
Sellest võiks ikka mingilgi määral aru saada, et mineviku tontidega võitlemine ei tee tänasel päeval midagi paremaks. Pigem vastupidi.
Ma ei tea, kas telliskiviga tütarlapsed kodumaisest FB kommuunist «Virginia Woolf sind ei karda» on juba oma kartmatu seisukoha võtnud, aga küll nad jõuavad. Sõna «neeger» kasutamise kohta (mis on meil ikkagi tavaline neutraalne sõna) hüüavad need preilnad, kes on ülemiselt korruselt ehk veidi rohkem raputada saanud kui peaks, õige kõvasti.
Mulle ajab see ajaloo «õigeksväänamine» kohati hirmu nahka. Naisõiguslased on iseenesest lahedad, ajagugi oma õiget asja, võrdsuse vastu pole nüüd küll ühelgi terve mõtlemisega inimesel midagi, samuti kõik need, kes ei soostu mingigi rassismiga. Aga minna raspliga minevikku ümber tegema... hm.
Kurbi näiteid on ju veel. Ühendriikides on käinud mitu tõsimeelset debatti Mark Twaini «Huckleberry Finni» keelamise või olulisel määral ümber kirjutamise ainetel, vastu kuppu on saanud nobelist William Faulkner, aga tegelikult kõik kirjanikud, kelle raamatuil mingigi seos minevikudokumentaalsusega.
Rääkimata oma rahva näo ise loputuskasti visanud rootslastest, kes moondasid Lindgreni Pipi Pikksuka isa neegrikuningast mingiks lõunamere saarte valitsejaks; ka Kurrunurruvuti saar ei olnud enam kohane, kuna «õigustas kolonialismi». Oh jah. Ka Karlssonit on tambitud nagu kartuliputru, sest ka see paks vennike on vajalikust poliitkorrektsusest liiga kaugel.
Päris jube on jälgida, kuidas ajastul, mil pole isegi olevikus eriti rahulik, hakatakse pidama sõdu – minevikus ja täisminevikus. Üldiselt tekitab see juurde närvilisust, segadust ja nõutust.
Lõppkokkuvõttes, kas me võime tavainimestena kindlad olla, et lähitulevikus igasugused õiguslased meid lihtsalt ära ei lintši (vähemalt vaimselt), umbes nagu Ku Klux Klan kunagi neegritega tegi? Ma ei näe neil lintšimistel ja ahistamistel mingit vahet. Ma ei näe mingit vahet, kes kuulutab, et kui sa pole meiega, oled sa meie vastu ja hoia ennast tagajärgede eest – kas seda kuulutab nats, kommar või ennast suva mis rassi eest võitlev hullunu või end «naisõiguslaseks» pidav radikaal.
Muuseas, ma olen ka ise korra rassismiga kokku puutunud – siis, kui nägin, kuidas USAs Mississippi osariigis ei tahetud ühte bluusiklubisse valgeid sisse lasta. No ja siis? Mul õnnestus lahedast neegrivanamehest peremeest veenda ning kontserdile pugeda, aga teisalt – tema klubi. Isiklik klubi. Tema tuba, tema luba, maalla maan tavalla. Sellest võiks ikka mingilgi määral aru saada. Ja ka sellest, et mineviku tontidega võitlemine ei tee tänasel päeval midagi paremaks. Pigem vastupidi.