Andrei Kuzitškin.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin kirjutab oma kogemuse põhjal, milliste väljakutsete ees seisab pedagoog eesti ja vene laste õpetamisel koolides.

Olen üdini veendunud, et iga targa inimese eluülesanne on jagada oma teadmisi ja valgustada teisi inimesi. Olen kogu elu aina omandanud uusi teadmisi ja neid lahkelt teistele edasi andnud. Juba lasteaias pani kasvataja mind toolikesele istuma, et loeksin teistele lastele muinasjutte ette. Üliõpilaspõlves osalesin kogu aeg seminaridel ja konverentsidel, tegin ettekandeid ja pidasin loenguid.

Suhtlemine inimestega, kes minu moodi tunnevad rõõmu uute teadmiste omandamisest, pakub mulle suurimat naudingut. Tasapisi muutus õpetamine hobist elukutseks. Minu karjääri tipp jõudis kätte 2012.–2013. aastal, mil andsin loenguid ja pidasin seminare Tomski Juhtimissüsteemide ja Raadioelektroonika Ülikooli innovaatiliste tehnoloogiate teaduskonnas sellistel teemadel, nagu «Vene ärikeel», «Ärikommunikatsioon», «Kulturoloogia», «Lähiajalugu», «Venemaa ajalugu», «Rahvusvahelised suhted», «Kõnekunst».

Vene mentaliteet vastuolus eesti liberaalsusega

Eestisse sõites lootsin siiralt, et minu teadmisi ja kogemusi läheb ka sel maal tarvis. Läkski: minu esimeseks töökohaks sai Emajõe keeltekool, millega mul on hea koostöö seniajani. Siis tulid teised keeltekoolid, teised firmad ja palju, väga palju uusi eesti õpilasi, kes ihkasid tundma õppida vene keelt ja kultuuri.

Kuid minu õpilased olid juba täiskasvanud, mina aga tahtsin oma õppemetoodikat järele proovida põhikooli või gümnaasiumi õpilaste peal. Nii sattusingi õpetajaks Kose gümnaasiumi.

Seal tuli aga välja, et minu senised arusaamad eesti koolist olid olnud natuke, kuidas öelda, idealiseeritud. Näiteks ei olnud 12. klassi õpilased, kel oli selja taga kuus aastat vene keele õppimist, suutelised vastama isegi kõige lihtsamatele küsimustele «Kui vana sa oled?», «Mis on sinu nimi?». Parem polnud lugu ka nooremates klassides. Vene keele õpikud tekitasid mus lausa õudu: need olid küll eri autoritelt, aga kõiki ühendas üks joon – nad olid igavad ega tekitanud õpilastes vähimatki huvi aine vastu. Tohutu hulk vigu, segapuder süsteemi asemel, ülirasked tekstid täiesti ebahuvitavatel teemadel.

Astusin tüdruku laua juurde ja lihtsalt tõstsin tema jalad maha, samal ajal haarates tema telefoni ja asetades selle enda lauale. Tüdruk ei osanud seda oodata, sai lausa vapustuse ja kaebas hiljem sotsiaaltöötajale.

Rohkelt probleeme tekkis ka distsipliiniga klassiruumis. Siin sattus minu venelase mentaliteet, mis nõuab pedagoogi jäägitut austamist, vastuollu eesti kooli piiramata liberaalsusega, kus õpetaja ei või isegi häält tõsta, rääkimata juba õpilase puudutamisest.

Korra tõstis üks 8. klassi tüdruk tunni ajal lihtsalt jalad laua peale. Palusin tal need sealt ära võtta. Tüdruk ainult naeratas, võttis telefoni kätte ja hakkas sõnumit kirjutama. Mida pidanuksin selles olukorras ette võtma? Tüdruku vanematele helistama? Esitama kaebuse sotsiaaltöötajale või õppealajuhatajale? Kaalul oli nii minu enda kui ka minu kui pedagoogi autoriteet. Sain aru, et mind pandi proovile ja kogu klass jälgib hoolega, kuidas ma olukorra lahendan. Astusin tüdruku laua juurde ja lihtsalt tõstsin tema jalad maha, samal ajal haarasin tema telefoni ja asetasin selle enda lauale. Tüdruk ei osanud seda oodata, sai lausa vapustuse ja kaebas hiljem sotsiaaltöötajale. Aga igatahes ei rikkunud ta hiljem enam kordagi klassis korda.

Jah, olin tõesti väga nõudlik, aga see andis ka tulemusi. Õpilaste vanemad ütlesid, et lapsed olid esimest korda hakanud vene keelt päriselt õppima. Õppeaasta lõpul tegid kõik minu 12. klassi õpilased ära testi, mida nõutakse immigrantidelt Venemaa kodakondsuse saamisel.

Mõned ärevust tekitavad asjad

Möödunud aastal sattusin aga Tallinna Linnamäe vene lütseumi juba loodusõpetuse ja bioloogia õpetajana  – abiks oli minu bioloogiharidus.

Eesti kolleegid rääkisid mulle hirmujutte, et see lütseum olla russofiilide ja Venemaa presidendi Vladimir Putini andunud kummardajate tõeline kants. Nojah, mida mõtlevad ja arvavad lütseumi juhid, seda mina öelda ei oska, igatahes Putini pilte klassiruumi seintel ei rippunud ning lapsed, kes peamiselt olid venelased, olid igati tavapärased, oskasid adekvaatselt hinnata ühiskondlik-poliitilist olukorda nii kodumaal kui ka maailmas. 9. mail tuli ainult kaks õpilast kooli, Georgi lindike rinnas. Uurimistööde kaitsmisel ei häbenenud 8. klassi õpilased sugugi välja öelda, et Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud ja Punaarmee pani toime vägivallategusid, mistõttu 9. mai ei ole mitte pidu-, vaid leinapäev. Kõik need tööd said ka hea hinde.

Laste üldine kultuuritase oli üpris madal: vahetundide ajal ropendasid koridoris isegi päris pisikesed lapsed – ja olid selle üle veel vaat et uhkedki.

Mõned asjad tekitasid siiski ärevust. Esiteks oli väga palju lapsi, kelle eest ilmselgelt polnud hoolitsetud: kuuenda klassi õpilased tulid tihtipeale tundi pesemata, haisvatena, seljas kulunud rõivad. See annab selgelt märku, et vanemad ei tunne lapse vastu kuigi suurt huvi.

Teiseks oli laste üldine kultuuritase üpris madal: vahetundide ajal ropendasid koridoris isegi päris pisikesed lapsed – ja olid selle üle veel vaat et uhkedki.

Kolmandaks oli lastel üpris nigel arusaamine ümbritsevast maailmast. Veel 6. klassis aetakse segi kask ja kuusk, arvatakse, et USA on Eesti naaberriik, kordagi ei ole käidud Tallinna vanalinnas ja kui küsida lemmikpaiku Eestis, pakutakse välja Rimi ja McDonald's.

Teadmised vene keelest olid lihtsalt katastroofilised. 9. klassis olid samuti oma probleemid. Püüan tundides alati pakkuda võimalikult palju huvitavat informatsiooni. Hakkan rääkima, mida olen ise teadusajakirjadest lugenud, aga siis ehmatavad mingid tüdrukud ära: oih, seda ju õpikus kirjas ei ole! Muidugi ei ole, õpikust saavad nad ju ise lugeda, õpetaja ülesanne on aga äratada lastes huvi asuda iseseisvalt uusi teadmisi omandama. Mõnikord nii isegi juhtub.

Üks 9. klassi õpilane esitas tunni ajal küsimuse: «Kui tüdruk peaks kogemata sperma alla neelama, kas ta võib siis rasedaks jääda?» Vastasin raevukalt: «Selle küsimuse eest panen kohe ühe välja! Kui palju kordi ma olen rääkinud, et munaraku viljastumine toimub munajuhas! Ja nüüd ütle, kuidas saab sperma söögitorust emakasse?» Poiss aga pöördub selle peale pinginaabri poole ja ütleb: «Vaat siis, asjata kartsid!»

Jah, me armastame kõiki, meil on kõigi pärast meel hale, loobume elitaarsest haridusest – ja võime kergesti saada tulemuseks keskpärase halli massi ja varasemategi oivikute mandumise.

Ja eks ta ole: kui ikka klassis on 36 õpilast, siis on see õppeprotsessi labastamine, mitte organiseerimine. Kõige kvaliteetsema tulemuse annab alati individuaalne lähenemine igale õpilasele. Ent mis moel jagada 45 minutit ometi ära 36 õpilase vahel?

Tegi nõutuks, aga mul veel keelati järjepanu jagada lastevanematega oma tähelepanekuid õpilaste psühholoogiliste probleemide kohta. Aga kui 6. klassi õpilane näeb enda ümber aina seksi ja räägib sõnu, mida minu keel ei paindu kordama, siis on põhjust ärevust tunda. Poisi ema ütleb, et laps on juba temagi vastu käe tõstnud, täiesti põhjuseta agressiivseks muutunud. Kuid koolil pole õigust taotleda sellise õpilase meditsiinilist uurimist. Hiljem aga siis kutsume kohale politsei, kui viienda klassi õpilane märatsema kukub … Niisugused lapsed kujutavad ümberkaudsetele selget ohtu. Paraku puuduvad tõhusad meetmed probleemi lahendamiseks.

Tegin ettepaneku koondada kõik õppimisvõimelised lapsed ühte klassi, et huligaanid ei saaks segada teistel õppida. Oi-oi, ei-ei, meil on kõik võrdsed, me ei saa lapsi mingite tunnuste järgi jagama hakata!

Jah, me armastame kõiki, meil on kõigi pärast meel hale, loobume elitaarsest haridusest – ja võime kergesti saada tulemuseks keskpärase halli massi ja varasemategi oivikute mandumise. Visalt distsipliini eest võideldes võime kaotada teadmised.

Suutsin suurendada õppeedukust 6. klassis ning 9. klassis said kolm bioloogiaeksami teinud õpilast neljad-viied.

Epiloog

Kord rääkisin 9. klassis innustunult geenitehnoloogiast ja üks tüdruk küsis minu käest, miks ma töötan õpetajana, mitte mõnes teadusinstituudis? Mina vastu: «Aga miks peaksin seal töötama?» Tüdruk: «Te olete meie kooli jaoks liiga tark.» See kõlas nagu kohtuotsus. Kas tõesti ei ole Eestis kellelegi vaja tarku pedagooge? Isegi kui neil on oma põhimõtted …

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.