Vastukaja: kas tõesti libauudis libauudistest?

Pastapliiats. Illustratiivne foto. Foto: SCANPIX

Ajakirjanik Martin Laine väidab artiklis «7,6 miljonit pagulast kui libauudis» (PM, 7.06) põhjendusi toomata ning toetudes TÜ ajakirjandustudengi Kadri Laube bakalaureusetööle (mis ei ole avalikult veel leitav), et MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut olevat oma küsimustega edukalt vastuseid ette kujundanud.

Näitena tuuakse väidetavalt emotsionaalselt laetud küsimus: «Kas nõustute väitega, et rahvusriigid (nagu Eesti) on oma aja ära elanud ja minevikku kuuluv nähtus, mis tuleks lammutada?» (tulemused 66,3 protsenti «ei», 19,8 protsenti «pigem ei», 3 protsenti «jah», 5,9 protsenti «pigem jah» ning 5 protsenti «ei oska öelda»). Olevat lausa ilmselge, et sellisele küsimusele pidavat tulema samasugune vastus ning küsitlustulemused olevatki eos uuringufirma kunstlik looming.

Esmalt – küsitluse teostas Turu-uuringute AS, kes küsitles 2016. aasta juunis silmast silma intervjuudes 818 Eesti Vabariigi kodanikku, et teada saada inimeste arvamus erinevates küsimustes. ÜI tellis küsimustiku tunnustatud küsitluste läbiviijalt, kes siiani on alati võimalikele ettetulevatele ebakohtadele küsimustes ka tähelepanu juhtinud. Muuhulgas selgus samast küsitlusest asjaolu, et Eesti kuulumist Euroopa Liitu toetab valdav enamik kodanikke (67,7 protsenti poolt, 20,2 protsenti vastu, 12,1 ei oska öelda). Küsiti eri teemadel Eesti positsiooni kohta ELis, kuivõrd on senine integratsioon ELiga olnud piisav või hoopis liialt vähene, kas inimesed tunnevad, et Eesti Vabariik kohtleb neid ebaõiglaselt, ja kui head on Eestis eneseteostusvõimalused.

Ajakirjaniku kriitika on eksitav ja vale. Eelkõige – antud küsimuse sõnastus sai alguse Eesti Päevalehe toimetajalt Krister Pariselt, kes esitas väite, mille kohaselt on rahvusriik oma aja ära elanud igand, mis kuulub lammutamisele. Küsitluses esitati Parise väide Eesti kodanikele hindamiseks. Samuti sai küsimus kaudselt seostatud sotside esimehe Jevgeni Ossinovski kaks kuud varem väidetuga, kus võrreldi etnilist rahvusriiki düstoopiaga.

Sama küsitluse üks teine küsimus oli aga esitatud hoopis teise nurga alt viitega põhiseaduse preambulale: «Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas on sõnastatud seisukoht: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kas Teie hinnangul peaks see olema Eesti Vabariigis põhieesmärgiks?» Tulemuseks saadi 54 protsenti «jah», 30 protsenti «pigem jah», 6 protsenti «pigem ei», 4 protsenti «ei», 6 protsenti «ei oska öelda».

Kahe küsimuse põhjal ning mitmete teiste samasuguste küsitluste baasil võib kindlalt väita, et Eesti kodanikkonna valdav kui mitte peaaegu absoluutne toetus kuulub siiski rahvusriigi kontseptsiooni edasikestmisele. See tulemus ei ole mitte kujundatud, vaid esinebki sellisel kujul meie kodanikkonna seas.

Kogu küsimustik hõlmas endas laia spektrit eri küsimusi ning kõik tulemused on ka instituudi kodulehelt vabalt leitavad. Leiame, et ilma kogu küsitluse konteksti esile toomata ning ühele kontekstist väljarebitud küsimusele toetumine, nagu oleks tegu libauudiste leviku konteksti kuuluva probleemiga, on vale ja eksitav.

Kuna kogu küsitluse info on kättesaadav instituudi kodulehelt, oleks ajakirjaniku kohus olnud tulemustega vähemalt tutvuda ja küsitlusele korrektselt viide/pealkiri lisada ning mitte toetuda sekundaarsetele hinnangutele, mis omakorda võivadki olla kallutatud. Seda enam, et esialgu toetuti uudises täiesti marginaalsele blogipostitusele ja jõuti ootamatult instituudi ühe küsimuse kritiseerimiseni. Just sellises faktikontrollimise eiramises peitubki tänase maailma libauudiste leviku tõeline võti.

Art Johanson, Peeter Espak

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut