/nginx/o/2018/06/04/7883455t1h570d.jpg)
Liikluseeskirjadest ja -kultuurist pole mingi osa jalgrattureid kahjuks küll kunagi kuulnud, kirjutab lugeja Kulno Muidik.
Lugejakiri: enamik Tallinna ratturitest käitub kuidagi väga üleolevalt (21)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovin veidi arutleda laupäevases Postimehes ilmunud juhtkirja «Kuidas kaitsta jalakäijat?» teemal. Ka artikli koostaja kirjutas, et olukord liikluses ülekäiguradadel on palju paremaks muutunud. Sõidan ka iga päev Tallinnas ja olen täiesti nõus – jalakäijad ja sõidukijuhid on leidnud pea ühise keele. Aga on kummalisi olukordi, kus ületatakse teed täiesti sobimatutes kohtades (näiteks Keskuse tee ja Sõpruse pst vaheline ala Ehitajate teel). Seal üritatakse väga sageli autode vahel laveerida. Kusjuures ei pöörata mingit tähelepanu liiklusvoogudele.
Ja hoopis teine teema on jalgratturid. Keda siin kaitsma peab? Autojuhti või jalgratturit?
Kuna liiklen Tallinnas, siis võin kinnitada, et enamik ratturitest käitub kuidagi väga üleolevalt. Ületavad jalakäijate ülekäiguradasid rattalt maha tulemata, kusjuures nad isegi ei suvatse vaadata, kas seal ka mõni sõiduk juhuslikult liigub. Kui märkab, siis saad teada, et oled autojuhina debiilik. Sama seis kõnniteel (kõnniteel on ka suunad määratud). Jälle hoia alt: jalgrattur tuleb – kellad, sõnavõtud. Kõige kurvem on antud olukorras see, et eeskuju näitavad just lapsevanemad – kõige suuremad kommenteerijad/asjatundjad, sest neil on alati õigus. Liikluseeskirjadest ja -kultuurist pole mingi osa jalgrattureid kahjuks küll kunagi kuulnud. Loodan siiralt, et see protsent pole liiga suur.