Sõidutee ületamine nagu mistahes muu konfliktikoht liikluses jääb jalakäijale alati olukorraks, kus tuleb olla eriti tähelepanelik. Just tähelepanule peaksid olema suunatud hoiakuid kujundavad liiklusohutuskampaaniad, laste liikluskasvatus ja seaduse mõte. Kui viimane tekitab segadusi, tuleb seda selguse huvides täpsustada.
Liiklusseaduse järgi on ülekäiguraja puhul vastutus liiklejate vahel jagatud. Juht peab andma jalakäijale ülekäigurajal teed, ent samas kohustab seadus jalakäijat enne sõidutee ületamist «hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu». Nagu tänase Postimehe artiklist nähtub, võib õigluse jaluleseadmine kohtus olla keeruline ja otsus jääda kellegi vaatepunktist ebaõiglaseks. Ent seadus seaduseks ja kohtupraktika kohtupraktikaks – ohutuses veendumine peaks olema loomulik enesealalhoiuinstinkt: pole ju kahtlust, kumb osapool saab õnnetusjuhtumi korral rohkem kannatada.
Tuntud võrdlust kasutades võiks öelda, et klaas on siiski pigem pooltäis kui pooltühi. Mullu Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus tehtud vaatluste järgi annab keskmiselt kuus juhti kümnest reguleerimata ülekäiguradadel jalakäijale teed. Maanteeameti küsitluses osalenud sõidukijuhtide hinnangul on neist 69 protsenti alati valmis ülekäiguraja ees peatuma, kui kasvõi üks jalakäija ootab tee ületamist. See osakaal pole kolme viimase aasta jooksul muutunud, ent jalakäijad tunnetavad ometi, et juhtide käitumine on paranenud.
Kuigi liiklusstatistika on üldiselt viimastel aastatel arenenud soodsas suunas, on tõsiasi, et Eestis jääb endiselt palju inimesi auto alla.
Kuigi liiklusstatistika on üldiselt viimastel aastatel arenenud soodsas suunas (miljoni elaniku kohta hukkunute arvestuses oleme Euroopas jõudnud eesrindlike riikide sekka), on tõsiasi, et Eestis jääb endiselt palju inimesi auto alla. Mullu hukkus liikluses kümme jalakäijat (viiendik hukkunuist), viga sai üle 300. Neid arve vaadates tuleb küsida, millised peaksid olema lahendused.
Sõidutee ohutu ületamine on oluline element laste liikluskasvatuses. Ka siin on olukord tegelikult parem, eriti kui meenutada sajandi alguse ebaõnnestunud kampaaniat «Sõber sebra!», mis pidi lastele ütlema «minge õiges kohas üle tee», kuid ütles, et «sebra on ohutu». Praegu kasutatav «Peatu, vaata, veendu!»-kampaania lähtub õigete hoiakute kujundamise eeldusest.
Olukorda analüüsides ei maksa unustada, et liikluskeskkond on terviklik. Kahtlemata on oma mõju ka ülekäiguradade ehitusel – millises seisukorras ja kui hästi nähtavad on liikluskorraldusvahendid (märgid, teekattemärgistus). Ja mõistagi lubatud sõidukiirus asulateel – 50 km/h või vähem? On positiivne, et selle üle arutletakse viimasel ajal järjest rohkem.