Sel ja teistel sündimust puudutavatel teemadel korraldas rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mille üheks keskmes olevaks küsimuseks oli «Kas esimese lapse sünd on ohus?». Mõistan täiesti Eesti MTÜ Eesti Sündimusuuringud esindaja Lea Danilson-Järgi Postimehe veebis väljendatud emotsionaalset pahameelt taolise teemapüstituse üle, kuid nagu riigikogu arutelul osalenud Tartu Ülikooli vanemteadur Mare Ainsaar selgitas, on täiesti loogiline arvata, et kui meil rahvaarv ja sünnitusealiste naiste arv väheneb, siis ka esimeste laste sündide arv väheneb. Kuid küsimus pole enam ainult selles.
Pikki aastaid on rahvastikuteadlased rääkinud, et rahvaarvukuse suurendamise võti peitub kolmandates ja enamates lastes. Selle eelduseks on alati, et esimene ja teine laps sünnivad niikuinii. Kuid nii nagu Ainsaar välja tõi, on põhjust hakata rääkima ka sellest, et teine ja kolmas laps ei sünni kindlasti, kui pole soovi saada esimestki last.
Varem ilmselt enam-vähem paika pidanud väide, et esimesed lapsed sünnivad armastusest, tänapäeval enam eriti ei päde. Meie noored on palju teadlikumad, ambitsioonikamad ja kalkuleerivamad kui varem. Lapsi planeeritakse ja üha olulisem on noortele, et seejuures nende enda elukvaliteet ei halveneks.
Statistikaameti andmed kinnitavad, et alates 1990. aastast on esimeste laste arv vähenenud 47 protsenti, aga fertiilses eas naiste arv sama aja jooksul vaid 23-30 protsenti. Kui võtame võrdluse aluseks Danilson-Järgi poolt välja toodud 2007. aasta, siis alates sellest kuni aastani 2015 (viimased ametlikud andmed) vähenes esimeste laste sündimus 22 protsendipunkti, kuid naiste arv ainult 12-15 protsendipunkti.