Lea Danilson-Järg: esimene laps ei jää sündimata, ta sünnib lihtsalt veidi hiljem

Beebi. Foto on illustreeriv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon korraldas täna olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu «Kas esimese lapse sünd on ohus?». Tegu on probleemkomisjoni järjekordse ebaõnnestumisega peale rahvastikupoliitika koostamise läbikukkumist, mis süvendab kahtlust, et komisjonis puudub kompetents ja potentsiaal rahvastiku küsimustega tegelemiseks, kirjutab MTÜ Eesti Sündimusuuringud esindaja Lea Danilson-Järg. 

See arutelu kinnitas ütlust, et on olemas väikesed valed, suured valed ja statistika. Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni poolt õhku visatud küsimusele pakuti vastuseks graafikut, mis näitab, et esmasündinute osakaal on drastiliselt kahanenud. Numbrite tausta tundmata võibki jääda uskuma, et Mare Ainsaare ettekande väide, et kõige suurem /sündimuse/ probleem on esimesed lapsed, on teaduslikult tõestatud. Paraku on tegu vaid oskusliku silmamoonduse ja numbritega manipuleerimisega.

Kas tõesti tellis komisjon tuntud teadlaselt numbrimanipulatsiooni vaid eesmärgiga õigustada enda ebapädevust teemapüstituse seadmisel või on siin taga midagi muud?

Andmeid õigesti kasutades oleks ilmselge, et esimese lapse sünd ei ole ohustatud ja teemapüstitus on väär. Kestlikkuse saavutamiseks on hoopiski oluline, et meie peredes kasvaks senisest enam kolmandaid ning järgnevaid lapsi. Ainult nii on võimalik tasakaalustada inimvara puudujääki, mis igas ühiskonnas lastetute ja vähelapseliste tõttu vähemal või suuremal määral paratamatult tekib.

Andmeid õigesti kasutades oleks ilmselge, et esimese lapse sünd ei ole ohustatud ja teemapüstitus on väär.

Mis toimub aga esimeste sündidega tegelikult? Esmasündide tausta avamiseks on vaja teada, kuidas on viimasel kümnel aastal muutunud sünnitusealiste naiste arv, millest ettekannetes paraku sõnagi juttu polnud. Kuna noori naisi on oluliselt vähemaks jäänud, siis on ootuspärane, et ka esmasünnitusi on vähem. Näiteks 20–24-aastaste naiste arv on kümne aastaga vähenenud tervelt 28,5 protsenti. Alates 2016. aastast on langema hakanud ka 25–29-aastaste arv.

 

Kokkuvõttes tähendab see seda, et kui 2007. aastal oli 20–39-aastaseid naisi 186 650, siis aastaks 2017 oli neid vaid 170 223. Kuna vähenenud on eelkõige just need vanuserühmad, kes saavad valdavalt esimesi lapsi, vähenevad paratamatult ka esmasünnid.

Kui võtta arvesse vanusegruppide suuruse muutumist, siis selgub, et esmasündide arv parimas lapsesaamise eas naiste kohta on pärast masu lõppu tegelikult kõigis, va 20–24- aastaste vanusegrupis, hoopis kasvanud ning osas isegi väga oluliselt. Kokkuvõttes tähendab see seda, et esimeste sündide sagedus on vaid veidi vähenenud.

Kui aastal 2007 oli üks esmasünnitus 36,1 naise kohta vanuses 20–44, siis mullu oli üks sünnitus 40,7 kohta. Kuna sünnitusiga endiselt kasvab ja sünde lükatakse edasi, siis on ka ootuspärane, et nooremates vanuserühmades esmasündide osakaal väheneb ja vanemates vanuserühmades esmasündide osakaal suureneb ja need ei tasakaalustu veel täielikult. Kokkuvõttes on aga olukord üsna stabiilne. Esimene laps ei jää sündimata, ta sünnib lihtsalt veidi hiljem.

Seda kinnitab asjaolu, et lastetus pole Eestis oluliselt tõusnud ja on endiselt üks Euroopa madalamaid. Viimased rahvastikuregistri andmed näitavad, et praegu 44–aastaseks saanud naistest 12,8 protsenti pole saanud ühtegi last. Euroopa kontekstis on tavapärane umbes 15-protsendiline lastetus ja kõrgeks lastetuseks loetakse 20 protsenti.

Lastetus pole Eestis oluliselt tõusnud ja on endiselt üks Euroopa madalamaid. 

Olen esimeste laste sünni teemast probleemkomisjoni töötajatega ka eelnevalt rääkinud, saatnud teadusartikleid ja muid materjale, selgitamaks, et selline teemapüstitus ei ole kohane ja tegelik probleem on mujal. Paraku ei ole seda infot arvestatud, nagu ei arvestatud suuresti ka neid ettepanekuid, mida nii mina kui ka paljud teised töörühma liikmed juba rahvastikupoliitika aluste väljatöötamisel tegid.

Komisjoni juhtide jutt, et rahvastikupoliitika väljatöötamisse oli kaasatud ligi 40 eksperti, ei oma erilist sisu, kui ettepanekuid tegelikult ei arvestata. Yoko Alender, kes oli samuti töörühma liige, on korduvalt rääkinud sellest, et rahvastikupoliitika väljatöötamise protsess oli läbipaistmatu ja kaasamine vaid näiline. Sama tööstiil ilmnes ka antud juhul. Samamoodi jätkates kujuneb probleemkomisjoni tegevus paraku vaid tulemusetuks enda ja teiste aja ning ressursside raiskamiseks.