Venemaa sõjaväe autoinspektsiooni teenistuja vaatab telefonist ülekannet president Vladimir Putini kõnest Valdai klubi plenaaristungil

FOTO: SCANPIX

Venemaa president Vladimir Putin on täna riigi stabiilsuse semiootiline märk, aga olude muutumisel võib tast saada ka «lammutaja» või «vaenlase» sümbol, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Ma jälgisin suure huvi ja rahuldustundega ajaloolase Lauri Vahtre ning kirjaniku Rein Raua diskussiooni sotsiaalse konstruktivismi teemal. Ent mulle tundus, et poleemikakires langesid mõlemad autorid solipsismipatu küüsi, eitades mineviku sotsiaalseid konstruktsioone kui sobimatuid 21. sajandi ühiskondlik-poliitilise tegelikkusega.

Tegelikult oli see küll pigem tagurpidi-solipsism: nii härra Vahtre kui ka härra Raud on seisukohal, et kui nemad mingit nähtust ei tähelda, siis ei ole seda ka olemas. Eelkõige puudutab see teesi «ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest» (Pauluse kiri roomlastele, 13:1-7).

Raud kinnitab õigustatult, et võimu muutmine sotsiaalse konstruktsiooni elemendiks andis võimaluse seda kollektiivse tahte institutsiooni muuta. Vahtre selle peale ei suuda varjata üllatust, et oponent viitab vananenud dogmadele, mis paremini sobiksid 18. sajandisse.

Mulle paistab, et selle diskussiooni metodoloogiline möödalask peitub püüdluses ekstrapoleerida Eesti sotsiaalpoliitilist mudelit tervele maailmale.

Auväärsed autorid eiravad selle juures Venemaa poliitilist tegelikkust, kus niisugune sotsiaalse konstruktsiooni element nagu Vladimir Putin on riigimehest ja elavast inimesest juba sisuliselt muutunud jumalike omadustega meemiks. Selle seisukoha kinnitamiseks tasub pöörduda Juri Lotmani semiootikatööde poole.

Võtted mütologiseeritud kuvandi väljatöötamiseks

Lotman teatavasti järgis rangelt humanistide põhilist kreedot: näha ühtsust erinevuses ja erinevusi ühtsuses.

Näiteks Eestil ja Venemaal on palju ühist: ajaloolised sidemed, majandussuhted, soomeugri kultuuritraditsioonid.

Aga on ka põhimõttelisi erinevusi: Eesti asub Euroopa serval, Venemaa aga tsiviliseeritud maailma perifeerias.

Vene kultuuri piiripealsus on lubanud sel palju eredamalt tajuda märke, põhilisi infostruktuure, sest mida kontrastsem on foon, seda paremini märki tajutakse.

Semiootika põhiseadus aga väidab, et ükski kultuur ei saa eksisteerida ainult ühe semiootilise kanaliga. Alati on tegemist märkide ja märgisüsteemide vastastikmõjuga.

Vene kultuuris on sajandite vältel jõudu katsunud kaks kultuurisüsteemi: ida ja lääs.

Kolmekuningapäeva tähistamine Tatarstanis

FOTO: SCANPIX

Tänaseks võib rääkida Venemaa eripärase kultuurilise ja poliitilise tegelikkuse kujunemisest, milles Euroopa sotsiaalsed konstruktsioonid on ühte sulanud Vana-Vene traditsiooniga.

Too traditsioon näeb ajaloo konstrueerimise ja võimu vääramatuse kinnistamise peamise meetodina ette mütologiseerimise.

Kõigist vastuoludest hoolimata on süsteemide harmoniseerumine kaasa toonud selle, et presidendi valitavus sobib Venemaa tegelikkuse paradigmas igati kokku juba tsaaride ja keisrite ajast pärit võimu isevalitsejaliku loomusega.

Putini mütologiseeritud kuvandi väljatöötamiseks pruugitakse võtteid, mis kasutavad ära vene mentaliteedi mitmesuguseid omadusi.

Esimene neist on kangelaste kummardamine. Venemaa presidenti on heldelt õnnistatud bõliinakangelaste tunnustega.

Prototüübiks on siin Ilja Muromets, kes 33. eluaastani lebas halvatuna ahju peal, siis aga ravisid kaks rändurit ta terveks ning ta asus kaitsma Venet röövlite ja rüüstajate eest.

Vene kunstniku Viktor Vasnetsovi (1848-1926) maal Ilja Murometsast (1914)

FOTO: Wikimedia

Putini kohta kõneldakse samuti, et sünnitrauma tõttu ei suutnud ta neljanda eluaastani käia. Kuid võimas tahe ja spordiga tegelemine tõstsid ta jalule ja muutsid täisväärtuslikuks inimeseks. Ime tõestuseks demonstreeritakse presidendi alasti torsot ja kortsuvabaks venitatud nägu. Ainult kehvasti liikuv käsi ja kergelt luukav kõnnak reedavad üle elatud füüsilisi vigastusi. Võitlust terrorismiga ei sega see muidugi karvavõrdki.

Teiseks usk juhi maagilisse jõudu. Vene kroonikates suudavad vürstid suhelda otse jumala või vaimudega, nende käsutuses on salapärased loodusjõud.

Lenin ja Stalin said Nõukogude aja lugudes samuti arbujate ja võlurite omadusi: nad ennustavad helget tulevikku või tapavad võlunoolega Hitleri.

Putin on tänastes müütides alistanud neli loodusjõudu: lendab kurgedega taevalaotuses, sukeldub vee alla aardeid välja tooma, laskub Norilski šahtis maa alla, juhib amfiiblennukit ja kustutab Rjazani oblastis tulekahjusid. Jeruusalemmas suhtleb Putin Nutumüüri ääres otse jumalaga, Burjaatias aga laskub isekeskis mõtlusse koos Hambo-laama lagunematu ihuga.

Kolmandaks usk heasse tsaari. Putin on headuse jõu supersümbol. Ta kingib vaesele neiule kooli lõpupeoks kleidi, vanamemmele gaasitoru, vanataadile uue auto, ehitab tee kolkakülla, vähendab Kaug-Ida lennureisijate piletihinda.

Kõiki heategusid ei jõua üles lugedagi. Viimane dramaatiline episood 9. maist: kuri ihukaitsja ei lase sõjaveterani presidendi juurde, aga siis president ise peatab, näol lahke naeratus, ihukaitsja, võtab veteranil käe alt kinni ja läheb koos temaga Punasele väljakule.

Stalin tüdrukukesega süles lihtsalt puhkab! Vladimir Putin aga ei pea paljuks isegi poisikesele kõhu peale suud anda.

Niisiis on ta veel parem ja lahkem kui suur «rahvaste isa».

Neljandaks messianism. Vürst Vladimiri missioon oli ristiusustada Vene, Dmitri Donskoil purustada Kuldhord, Leninil ehitada üles maailma esimene tööliste ja talupoegade riik, Putinil võita kuri lääs, ühendada Krimm ja taastada Venemaa suurus.

Viimase küsitluse andmeil on 47 protsenti venemaalastest kindlad, et Putinil on juba õnnestunud Venemaa suureks teha. Nii et Trump võib oma loosungiga «Make America Great Again» («Teeme Ameerika taas suureks») ainult küüsi närides kadedusega Kremli poole piielda.

Putin ja Venemaa käivad ühte jalga

Ent ühes saab Rauaga nõustuda: poliitiline ideoloogia, mis tugineb usule võimu jumalikku päritollu, ei ole elujõuline.

Nii on ka Putiniga: täna on ta semiootiline märk, millele praeguse Venemaa konkreetsetes ajaloolistes tingimustes vastab mõiste «muinasjututegelane» või «väljamõeldud kangelane».

Kuid olude muutumine, stabiilsuse asemel kriisi saabumine, hakkab muutma ka selle märgi tajuvälja, nii et sellest võib saada «lammutaja» või «Venemaa vaenlase» sümbol.

Nõukogude ja Venemaa ajaloos on seda endiste liidritega korduvalt juhtunud: piisab, kui meenutada Nikita Hruštšovi, Boriss Jeltsinit või Mihhail Gorbatšovi, kes üleüldise jumaldamise objektist ja lootuse sümbolist muutusid hetkega hädamärgiks.

Probleem peitub siin selles, et kui asetada Putinile, sellele kõikvõimsale mütoloogilisele tegelasele, täielik vastutus Venemaa olude eest, võtab see vastutuse ühiskonnalt. Nii algab ühiskondlike institutsioonide allakäik ja sotsiaalne dekonstruktsioon.

Vladimir Putini vastane meeleavaldus Moskvas Bolotnaja väljakul 2011. aasta detsembris. Plakatil kujutatud preservatiiv on viide Venemaa riigipea märkusele, et tema arvates kannavad protestijad valge lindikese asemel kondoome

FOTO: SCANPIX

Paternalismist saab rahvuslik idee, inimesed annavad usalduslikult oma probleemid presidendile lahendada, suutmata nendega ise toime tulla. Venemaast saab troon, mille jalad on lühikeseks nüsitud. Juht aga, kes sellel troonil istub, kellele kuulub lausa absoluutne võim, peab tänapäeva maailma ähvardavate probleemidega toimetulekuks otsima tuge ühiskonnalt. Ent, nagu öeldud, on see tugi lühikeseks nüsitud ning müüt Putinist võib kokku variseda ühes Putini ja kogu Venemaaga.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.