Rein Raud

FOTO: Mihkel Maripuu

Nõukogudeaegne võitlev ateist luges oma töö tehtuks, kui tal õnnestus publikule selgitada, et pilve peal tegelikult ei ela mingit vanameest, kes universumi kulgu juhib. Samasugust loogikat on viimasel ajal hakanud viljelema ka traditsionalistlikud kultuurikriitikud: asjad saavad ainult päriselt olemas olla või täielikult puududa.

Niimoodi on sattunud nende löögi alla mõiste “sotsiaalne konstruktsioon” – kui midagi nii nimetatakse, siis ei olevat seda asja olemas, ja sellega nad ei lepi. Piinlikuks teeb olukorra asjaolu, et nende kriitikute seas on ka humanitaarteadlasi, kellelt võiks ju eeldada selle valdkonna oluliste mõistete tundmist, aga näib, et oma teoreetiliste vastaste seisukohtadega nad siiski väga hästi kursis ei ole.

Tõlgendused ja tegelikkus

Tüüpiline traditsionalistlik mõttekäik (kordub võrdlemisi sarnasel kujul näiteks Maarja Vaino artiklis “Maasikavahust tehtud rahvused?”, Postimees 14.03., ja Peeter Espaki artiklis “Rahvus on päriselt olemas”, Õhtuleht 23.03.) näeb asja nii: kui miski on oponentide meelest sotsiaalne konstruktsioon, siis on see ühtlasi “suure poliitilise (või ka kapitalistliku) rõhumismehhanismi osa”, “kurjusejõudude ja kahtlaste võimurite poolt loodud pettekujutelm” (Espak), mis on “kuskil kabinetis valmis sepistatud ja siis kogu rahvale kehtestatud” (Vaino). Seetõttu on kõik sotsiaalsed konstruktsioonid “tänases vabastamisele kuuluvas maailmas igandid ja kuuluvad likvideerimisele” (Espak).

Samamoodi omistab Lauri Vahtre oma oponentidele veendumust, et “tekstil või reaalsusel on sama palju interpretatsioone, kui on nägijaid-lugejaid-tajujaid, ning et üks interpretatsioon pole teisest parem” (PM AK, 1.12.17).

Kõik need väited on ekslikud. Alustame viimasest: mitte kuidagi ei järeldu väitest, et tekstil on lugematu hulk interpretatsioone, see, et kõik need interpretatsioonid on omavahel võrdsed. Näiteks Bachi või Beethoveni muusika on meile ka kättesaadav ainult interpretatsioonides. Isegi noodist muusikat lugev professionaal tõlgendab seda, kui laseb sel kõlada oma peas. Kuid muusikakooli õpilase ja elukutselise muusiku tõlgendused erinevad teineteisest oluliselt.

Samuti võime öelda, et ajaloos tegelikult toimunu oma totaalsuses ei ole meile kunagi kättesaadav teisiti kui läbi lugude, mida temast räägitakse. Ja need on paratamatult erinevad, kuid kindlasti mitte võrdsed.

Ent ajaloonarratiivide ebavõrdsuse tunnistamisest ei tulene omakorda, et üks neist on kõigi teistega võrreldes ülim ja vaidlustamatu. Üks võib olla pealiskaudselt ekslik, teine ideoloogiliselt kallutatud, kolmas pidada usaldusväärsemaks üht, neljas teist allikat, mis viiendast seisukohast on mõlemad kahtlased. Akadeemiline ajalooteadus selleks olemas ongi, et detailidesse süvenedes luua meile minevikust suurem pilt kui see, mida saab edasi anda lihtlausetes. Lisaks on ju selge, et ajaloosündmuste pöörisesse sattunud inimesed ise ei näe kunagi oma maailma nii-öelda objektiivse pilguga.

Tinglikult võime öelda, et mõni tõlgendab enese ümber toimuvat nagu koolilaps, mõni teine aga nagu orkestri esimene viiul. Aga ka esimene viiul võib mõnikord vale noodi võtta. Tunnistan, et ise tunnen end palju kindlamalt olukorras, kus ilmeksimatuid ei ole.

Mis on sotsiaalne konstruktsioon?

Sama loogikavea leiame ka sotsiaalse konstruktsionismi kriitikast. Mitte kuidagi ei järeldu asjaolust, et miski on sotsiaalne konstruktsioon, see konservatiivide poolt oma oponentidele omistatav väide, et niisugusel juhul on meil tingimata tegemist millegi kahjuliku ja rõhuvaga.

Sotsiaalne konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste põhjustatud. Seega on sotsiaalsed konstruktsioonid täiesti reaalsed, sest nad mõjutavad meie elu. Ja ühiselt loodut ei saa keegi omavoliliselt ümber teha.

Parim näide on raha. Mündid ja paberraha ei oma iseseisvalt mingisugust väärtust, see on antud neile sotsiaalse institutsiooni (riigi, keskpanga vms) autoriteediga. Aga ehkki see väärtus on “kehtestatud”, on ta sellegipoolest reaalne. Poes saab maksta ainult “päris” rahaga, selle järeletegemine on kuritegu.

Sotsiaalne konstruktsioon võib kujuneda ka spontaanselt ja aegamisi. Sellised on näiteks kultuurilised arusaamad mehelikkusest ja naiselikkusest. Teemaga põhjalikumalt tutvumiseks soovitan asjahuvilistel lugeda Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni hiljuti eesti keelde tõlgitud klassikalist teost “Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus” (viimane sõna on originaalis construction).

Möödaminnes olgu veel öeldud, et Vahtre eksib, väites, et sotsiaalne konstruktivism ise oma sotsiaalset konstrueeritust ei tunnista. Vastupidi – ta kriipsutab seda pidevalt alla. Juba 1920ndatel rõhutas Karl Mannheim, et ainult teiste kõrval ka iseenese pilgu paratamatut ideoloogilisust tunnistades saab meil olla mingitki lootust oma eelarvamustest üle saada.

Miks on aga üldse oluline mingi nähtuse sotsiaalset konstrueeritust esile tuua? Sest varasematel aegadel ei tehtud sotsiaalsetel konstruktsioonidel ja loomulikul reaalsusel alati vahet. Võim on kõikjal maailmas üritanud end esitada kui loomuliku maailmakorra või sellest kõrgemal asuva jumaliku tahte teostajat. Euroopa kuningaid ja keisreid kroonitakse katedraalides, Aasia omad põlvnevad mõnikord lausa ise jumalatest või on nende taaskehastused maa peal. Alles siis, kui võimumehhanisme hakati nägema sotsiaalsete konstruktsioonidena, tekkis olukord, kus neid mehhanisme võis kollektiivse tahteavaldusega muuta.

Veel enamgi: ka olukord, kus võimumehhanisme ei muudeta, on seetõttu kollektiivse tahte väljendus – sest võimalus neid muuta on olemas ka siis, kui soov selleks puudub. Samal viisil on ka kultuurilise “identiteedi taastootmine” (Vaino) tegelikult jätkuv sotsiaalne konstruktsioon, teadlik valik taastoota just seda identiteeti, mis olemas on, mitte asendada seda uuega.

Ajaloost leiab küllaga ka näiteid, kus mõne rahva kollektiivne (ehkki mitte konkreetselt väljendatud) tahe on olnud sulanduda mõnda teise. Seda me ju ei taha. Seetõttu ongi meil vaja kujundada oma identiteet selliseks, et ta oleks uutele, globaliseerunud maailmas ja teistsuguse tehnoloogia tingimustes kasvanud põlvkondadele loomupärane ja vastuvõetav.

Rahvad ja rahvused

Rahvustega on olukord siiski veidi veel keerulisem. Nii Vaino kui ka Espak näevad rahvuste olemasolu juba iidsetel aegadel, ehkki rangelt võttes tuleks teha vahet rahvustel (nation) ja rahvastel (people, peuple, Volk). Enamikus käsitlustest eristuvad need kaks seeläbi, et rahvuse puhul lisandub kultuurilisele ka poliitiline dimensioon, mis riikluse realiseerudes hakkab kultuurilise üle domineerima. Rahvust ei ole olemas, kui selle kandjad end selle liikmetena ei identifitseeri. See, et rahvused on sotsiaalne konstruktsioon, ei tee neid olematuks. Ja ega seda keegi ju ei eitagi.

Sellegipoolest ei ole olemas ühtset rahvuse definitsiooni, mis kõikjal kehtiks. Ameeriklased, belglased, serblased, juudid ja eestlased on rahvused üsna erinevatel viisidel, kusjuures lausa nii, et mõnikord võib üks ja sama inimene eri definitsioonide alusel kuuluda eri rahvustesse. Ka Espak nõustub, et “meie eesti sõna “rahvus” ei haaku otseselt indoeuroopa “natio” või “nation’iga””, ning lisab, et “etnilises plaanis on vast ka meie rahvuse mõiste kõikidele üle maailma arusaadav”.

Selles viimases on siiski põhjust kahelda. Etnilisel ühtsusel põhinevad poliitilised ideoloogiad on maailmas pigem vähemuses, kas või juba seetõttu, et nad ei aita tänapäeva poliitilise ja majandusliku reaalsusega toime tulla. Isegi kultuuriline identiteet on järjest suuremal osal inimkonnast vähemalt mingil määral hübriidne. Ükski kultuur ei tule toime ainult omaloodud “laulude, lugude ja traditsioonidega” (Vaino). Vastandada kiiresti omandatavaid “kombeid” vaid mitme põlvkonna jooksul tekkivatele “harjumustele” (Vaino) on mu meelest juuksekarva lõhkiajamine, aga väita, et kõik ühe rahvuse liikmed peaksid omama loomupäraselt “sarnast meelt” (Espak), on küll liig mis liig.

Ehkki rahvust ei saa lihtsalt niisama “kehtestada”, on rahvaste kujunemine rahvusteks siiski peaaegu kõikjal nõudnud ka voluntaristlikku ja jõulist sekkumist ajaloo kulgu. Praegu me räägime eesti rahvusest kui millestki iseenesestmõistetavast ja peame oma identiteedi tugisambaks keelt. Sellegipoolest erinevad eesti ja võru keel teineteisest rohkem kui mitmed ametlikult keelteks tunnistatud lingvistilised lähisugulased. Kirjakeele normi kehtestamine ning selle kasutuselevõtt meediaruumis ei ole iseeneslik, spontaanne areng. Ometi võivad sellise sammu tagajärjel üheks rahvuseks kujuneda ka sellised etnilised kogukonnad ehk rahvad, mis teistes poliitilistes tingimustes oleksid võinud sulanduda hoopis mõnda teise rahvusse või iseseisvateks rahvusteks kujuneda.

Poliitiline vs. kultuuriline identiteet

Võib-olla saabki praegu lahvatanud debati kokku võtta küsimusena, kui suurel määral võiks rahvuse poliitiline aspekt tuleviku Eesti ühiskonnas kultuurilise üle domineerida. Ise olen seda meelt, et poliitiliselt peaks saama olla eestlane ilma etniliselt seda olemata, kusjuures kultuuriline identiteet võib igal indiviidil olla nii hübriidne, kui ta vabal maal elades ise soovib. Seda vaadet toetab suuresti ka meie poliitiline pärand alates manifestist kõigile Eestimaa rahvastele kuni kultuurautonoomia seaduseni.

Kuigi mu enda jaoks on see seisukoht eelkõige tuletis minu poliitilistest ja filosoofilistest vaadetest, on see ka pragmaatiline. Kui ühel hommikul ärkaksime üles ja kõik mitte-eestlased oleksid üleöö Eestist läinud, katkeks ühistransport, elekter ja internet kaoksid ära ning haiglad suleksid uksed. Seetõttu peaksime oma sotsiaalsetes konstruktsioonides pisut korda looma ja välja selgitama, kas mitte ei oleks mõnd neist vaja uuendada ja tänapäeva reaalsusega vastavusse viia.

Õnneks on see võimalik: tõsiasi, et paljud meie elu mõjutavad nähtused ongi tõepoolest sotsiaalsed konstruktsioonid, annab meile palju rohkem vabadust oma tegelikkuse kujundamisel.