Asko Lõhmus: säästlik metsandus ei toppa enam ammu teaduse taga

Metsakinnistu, Karula rahvuspark. Foto: Arvo Meeks / LEPM

Säästliku (jätkusuutliku) metsanduse saavutamine on küll keeruline, aga ühiskonna- ja loodusteadlaste poolt piisavalt hästi uuritud, et alustada asjakohaste otsustega.

Eesti metsapoliitika seab eesmärgiks sellise metsanduse, mis oleks pikas perspektiivis parim ühtaegu loodusele, majandusele, ühiskonnale ja kultuurile. See ülesanne on küll keeruline, aga mitte sedavõrd, et ametnikud võiksid kõiki rahuldava lahenduse puudumisele või ebamäärasusele viidates teha igasugu otsuseid teiste väärtuste arvel. Või et poliitikud tohiksid elada mugavas otsustamatuses, põhjendusega, et isegi teadlaste hulgas pole ses asjas üksmeelt.

Teadlased ei oska tõesti anda ühte kõikehõlmavat vastust, kuidas saavutada maailma loodusvarade säästlik kasutamine. Näiteks Mihkel Muti humanistlikud mõtisklused paljude inimlike takistuste üle sellel teel toetuvad päris heale infole. Teisalt laheneb see mõistatus teadusuuringute kaudu üha enam. Me mõistame, et loodus ja inimühiskond on omavahel seotud komplekssüsteemid, kus iga muutus tekitab palju tagajärgi, mis käituvad eri oludes isemoodi ja võivad järsku püsiseisundit muuta.