Mihkel Mutt: paberivabrikud meie meeltes. Milleks päästa planeet, kui inimene alla käib?

Mihkel Mutt. Foto: Marianne Loorents

Räägime liiga palju keskkonnareostusest, aga vähe reostusest meie meeltes ja mõtetes, kirjutab Mihkel Mutt.

Miks peaks tulevik olema botaanikaaed või prantsuse park, kus jalutavad poolemeelsed või luuserid? Planeedi tervise eest võidelda on õilis, aga inimese «tervise» (loe: tema parimate inimlike omaduste säilimise) eest võitlemine – mitte eriti. Vahel tundub, et tabu on isegi vihjamine sellele, et midagi võiks lahti olla. Muidugi. praeguse globaalse turumajandusmudeli puhul on see igati loogiline.

Asi on veel selles, et füüsiline reostus torkab ikkagi silma, sest mõned selle vormid ohustavad meie igapäevast elukvaliteeti. Ja isegi neid, mis kohe silma ei hakka, nagu iga aasta mõne floora- või faunaliigi kadumine, on võimalik ikkagi numbriliselt väljendada.

Seevastu muutused vaimses sfääris ei pruugi üldse silma torgata, vastupidi, neid võib sõltuvalt kellegi suvast hoopis progressina tõlgendada. Maailmas meie ümber logistavad ammu virtuaalsete Rail Balticute veeremid, ammu mürgitavad virtuaalsed paberivabrikud meie vaimujõgesid.