Ivan Makarov demokraatiast Eestis: üks erakond skeemitab teise üle ja inimestele, kellele pähe istuti, näidatakse keskmist näppu

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Meie poliitika kulgeb aina rohkem Eurovisiooni lauluvõistluse reeglite järgi, kus võib hämada ja kombineerida eriti suures ulatuses, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Mõni aeg tagasi toimus Helsingi Senati väljakul meeleavaldus, kus nõuti transsoolisi inimesi puudutava Soome seaduse uuendamist.

Nagu teatas YLE, andsid piketil osalejad riiginõukogule edasi rohkete allkirjadega pöördumise peaminister Juha Sipilä poole, milles väidetakse, et olemasolev seadus on iganenud ja seda tuleb muuta.

Silma hakkas üks tähelepanuväärne detail: seaduse muutmist nõudis ühtekokku «üle 350 000 inimese kogu maailmast», nende allkirjade hulgas olid ka 22 000 soomlase omad (5,5 miljonist elanikust).

Transseksuaalide probleeme tuleb kahtlemata arvestada, kuid siin tekib üks hea küsimus: kas kaugete aktivistide selline massiline sekkumine ühe väiksema ja niigi maailma kõige õnnelikuma riigi seadusloomesse pole mitte sekkumine Soome kui suveräänse riigi siseasjadesse?

Asi muutub veel imelikumaks seetõttu, et nagu teatati YLE uudises, seati rahvusvahelises organisatsioonis Amnesty International sihiks vajalike muudatuste tegemine Soome transsooliste seaduses 2019. aasta lõpuks.

3. mail aga ei tunnistanud Soome ülemkohus taas vägistamiseks seda, et 20-aastane varjupaiga taotleja oli astunud sugulisse vahekorda 10-aastase Pirkanmaa plikatirtsuga, kuigi paljud nördinud parlamendisaadikud ja Soome valijad taotlesid seaduse sellekohast karmistamist ning ka prokurör nõudis karistust vägistamise eest raskendavatel asjaoludel. Kohus aga otsustas, et väike laps ei olnud 20-aastase välisperverdi ees abitu.

Kas tõesti on transseksuaalide vajadused vägistatud laste tragöödiast olulisemad ja kas soomlaste demokraatlikult valitud esindajad võtavad vastu seadusi mitte omaenda ja oma valijate tahte alusel, vaid mingi huvigrupi poolt üle maailma kogutud allkirjade ajendil ja kooskõlas mõne neid survestava välisorganisatsiooni  koostatud ajakavaga?

Mis aga saaks siis, kui näiteks Venemaal oleks kogutud mingi hulk allkirju ja riigikogu hakkaks nende alusel muutma Eesti keeleseadust? Või mõni «Vene maailma» võrgustikku kuuluv «õiguskaitseline» ühendus otsustaks, et Eesti võtab vastu nullvarianti kehtestava kodakondsusseaduse ja teeb seda ilmtingimata 2019. aasta maiks?

Mage hookus-pookus

Eurodemokraatia Eestis ja Euroopa Liidus tervikuna on asendumas survestamissüsteemiga, kus oma rahvaste tahte sildi all viiakse ellu mingite mõjukate rahvusvaheliste huvigruppide skeemid ja plaanid, nagu näiteks Saksamaa täiesti mõõdutundetu üleujutamine immigrantidega sakslaste tahte vastaselt. Kusjuures teeb valvsaks just selle mehhanismi äärmiselt halb nähtavus.

Ka kahe uue Eesti ministri määramise viis meenutas mingit sellist hookus-pookust, kusjuures üks peaministri poolt võimalik et kusagilt kesapõllu pealt leitud ministriembrüo oli millegipärast niivõrd endas kindel, et lausa ilkus veel enne määramist avalikult rahva üle, sest valijatest ju tema upitamise edukus ei sõltunud.

Oli lootust, et pärast selliseid väärikaid etteasteid, nagu Eesti Vabariigi juubelil peetud kõne ja kohtumine Ameerika presidendiga, lükkab president Kersti Kaljulaid lõuapoolikust kandidaadi tagasi, aga pidi siiski «raske südamega» kinnitama.

Riigipea peaks ju manitsema liiga hoogu läinud poliitikuid, kui nad näiteks rikuvad põhiseadust või käituvad valijate suhtes lugupidamatult. Kuid riigipeal ei ole kerge ohjata neid, kelle käest ta sai oma mandaadi. Me ei kujuta ju endale ette, et Tallinna abilinnapea Züleyxa Izmailova vaidlustaks linnapea Taavi Aasa otsuseid, isegi kui too läheks mootorsaega botaanikaaeda.

Ja see ei ole enam isegi naljakas mitte, kui tippametnikud, kelle eestkostel pandi pihta miljoneid, hooplevad sellega, et me ise ju astusime nüüd sellelt kohalt tagasi oma põhikohale, mida te meist siis veel tahate.

Kui poes keegi varastab pudeli viina ja jääb vahele, vaevalt et ta saab öelda turvameestele, pudel endiselt põues punnitamas: «Okei, okei, ma astun poest nüüd ise välja ja lähen vabatahtlikult minema.»

Reeglid nagu Eurovisioonil

Meie poliitika kulgeb aina rohkem Eurovisiooni lauluvõistluse reeglite järgi, kus võib hämada ja kombineerida eriti suures ulatuses. Türgi tegi mõni aasta tagasi eneseväärikusest tuleneva sammu, loobudes osalemisest just hääletussüsteemi hägusaks muutmise tõttu.

Meie Euroopa poliitilise esindusdemokraatia parimaks paroodiaks võikski pidada Euroopa Ringhäälingute Liidu Eurovisiooni (EBU) hääletussüsteemi, kus on toime pandud järjekordne muudatus ja tänavu kehtib uus reegel laulude poolt hääletamisel: EBU (venelased armastavad kirjutada seda lühendit kirillitsaga*) teatas, et nende siht on asetada rahvusliku žürii otsus selle üksikute liikmete otsusest kõrgemaks.

Ehk kui seni olid žürii asetatud rahvast kõrgemale (käputäie ekspertide tahe kaalus üle sadade miljonite televaatajate hääled, kes muide oma kõnede ja kõigi nende kleitide eest ka maksavad), siis nüüdsest peale pole iga üksiku žüriiliikme häälel enam sama kaalu: mida madalamale kohale žüriiliige laulu määrab, seda väiksem on selle mõju lõpptulemusele. Mida kõrgemale kohale žüriiliige laulu määrab, seda rohkem see lõpptulemust mõjutab...

See on oma hägususe poolest hämmastavalt sarnane kasvõi inimesi hulluks ajava maksuvaba miinimumi arvestamisega Eestis. Ja eesmärk on alati üks: vassides ja hämades tõmmata nahk üle kõrvade.

Et riigitöötajatele lille vähemärgatava liigutamise eest hiigelpreemiaid maksta (aprilli lõpus oli avaldatud rahandusministeeriumi ulmeline ülevaade), et ebakaines olekus kiirust ületanud minister saaks 30 000 eurot hüvitist, sisuliselt aga preemiat selle eest, et ohustas purjuspäi roolis olles inimelusid, varjas seda viimase võimaluseni ja siis veel laiutas käsi, öeldes, et sellist võimalust, et seda raha vastu ei võta, ei ole olemas. Peaminister Jüri Ratas aga ütles, et Keskerakond üritab nüüd teha Jaak Aabile tööpakkumise, et tema kogemusi ära kasutada.

Kas siis purjus peaga roolikeeramise ja teenimatu raha punastamata vastuvõtmise alaseid? Mõni aeg tagasi avaldas Postimees allakirjutanu artikli «Parem juba viina joov võim kui see praegune». Ei oleks siiski tasunud seda sõna-sõnalt juhtnööriks võtta.

Suhtumine riiki nagu nõukogude ajal

Meil lüüakse häirekella: miks valijad, eriti noored, on passiivsed, miks inimesed muutuvad ükskõiksemaks?

Aga kui rahvast ei peeta enam üldse lugu (kanakari mingu põllu peale sünnitama), kui ausate inimeste hääli kasutades varastatakse ja võetakse vastu majandust õõnestavaid otsuseid, kui koomiliste ministritega naeruvääristatakse Eestit, ja sellele kõigele ei järgne mitte vastutus, vaid põrunud ametnikele makstavad hüvitised, kui poliitikute ebaeestlaslikult lärmakaks läinud retoorika hakkab aina rohkem meenutama Vene klounist poliitiku Vladimir Žirinovski oma, kui tulevaste valimiste võitmine osutub riigi tulevikust tähtsamaks, siis inimesed hakkavadki aina rohkem suhtuma Eesti riiki nii, nagu suhtusid kunagi Nõukogude Liitu.

Sulguvad endasse, tüssavad vastu, hoiavad trääsa taskus, viskavad prügi metsa, sõidavad üldse Eestist minema, seda enam, et ka sõna «isamaa» ise on nüüd Ühtse Venemaaga liitlaste poolt ärastatud.

Sest meie demokraatia näibki nüüd selline, et üks erakond skeemitab teise üle, siis kaubeldakse, jagatakse saaki, valitsetakse ülbelt, mõistetakse rahvalt välja aina uusi hüvesid, naerdakse tema üle laginal ja näidatakse keskmist näppu inimestele, kellele pähe istuti.

*Toimetaja märkus: tähendab ebatsensuurset väljendit vene keeles.

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.