Ivan Makarov: parem juba viina joov võim kui see praegune

Viimase aja uudiseid jälgides tuleb vägisi pähe mõte, et purjus inimesed tekitavad Eestile vähem kahju kui kained otsustajad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Eesti kõmuajakirjandus paljastas roolijoodikust staari. Allakirjutanul pole vähimatki kavatsust õigustada tuntud lauljat, teiste inimeste elude ohtu seadmine on lubamatu. Ajakirjanike töö väärib tunnustamist, kuid saatan peitub detailides: kas kellegi süda tõesti lustib, kui ilusa mehise häälega romantikut, imelise ballaadi «Küünlavalguses» loojat (soovitan kuulata) näidatakse haledas seisundis nõnda kaua, aeg luubis ja häbiväärsemate kohtade repriisidega? Samas kui taotletud ajakirjanduslik tulemus oleks ju sama hästi saavutatav ka inimväärikust säästvamal moel.

Alkoholism on haigus, kuid püüd jõuda tõeni inimese hoogsa alandamise läbi ei ole ju samuti eluterve. Ajakirjanikust paljastaja väidab, et tal oli lauljast «inimlikult kahjugi, kuni ta mind ähvardama hakkas», kuid muusiku lapsikud lubadused omakorda paljastada tubli ajakirjaniku kohta mingi tõde võivad mõjuda ähvardusena vaid juhul, kui selline valgustkartev tõde on tõesti kusagil olemas.

Kui inimesest on «inimlikult kahju», siis inimlikkus ei eelda mingisuguste täiendavate tingimuste seadmist. Kui on inimlikult kahju, siis on. Ja kui ei ole, siis pannakse täie rauaga, mida ka tehti – ja tuleb nii välja, et osaliselt ka kättemaksuks «ähvarduste» eest.

Mitte olles vastse antikangelase sõber või tema viljeleva muusikastiili kummardaja, on allakirjutanu teinud temaga korduvalt koostööd ega mäleta mitte ühtegi juhust, kui see mees oleks olnud kuri, ülbe või räägiks kellestki halvasti. See pole pehmendav asjaolu, aga miks mitte seda täna mainida. Igaks juhuks täpsustaks, et mainija ise on täiskarsklane, ja seda mitte ainult rooli taga.

Kes kõik presidendi vastuvõtule kohale ei tule

Mõnele kuulsale roolijoodikule on tagatud koht riigikogus ja unelmate pension, mõnele antakse võimalus laulda oma sellealastest kangelastegudest pidulikus uusaasta telesaates, mõni tuleb presidendi vastuvõtule. Seal näeme kindlasti ka meest, kes on maailma kogemusi eirates surunud kaine peaga läbi alkoholiaktsiisi, mis tekitab Eesti riigile kolossaalse majandusliku kahju, hävitab piiriäärsed poed ja ajab tuhanded eestlased üle Läti piiri. Riigil saamata jäävad miljonid pole elus teadagi kõige tähtsam asi, aga öelge seda nendele vähihaigetele, kelle ravimise rahastamist lõpetavad ametnikud kainetel kaalutlustel just rahapuuduse ettekäändel.

Võib-olla tuleb vastuvõtule ka kuulus laulev näitleja, kes soovitas mõni aasta tagasi oma oponentidel surra just nimelt vähki, aga paar päeva tagasi juba manitses valitsust ja võimu kiruvat sallimatut rahvast, leides, et «eestlased peaksid õppima, kuidas end tagasi hoida ja ära leppida». No mis sa seal enam lepid, kui vähki sured...

Peol näeme kindlasti neid karmi suupruugiga tegelasi, kes on kaines olekus teineteisega sõimeldes viinud meie poliitilise kultuuri odava joomakoha tasemele. Nad peaksid hullema ärahoidmise huvides tulema kinniteibitud suudega, aga nii ei saaks nad ju süüa, juua ega muljeid vahetada.

Tuleb nähtavasti ka valitsuse juht, kes täiesti kaine peaga ajab küsimustele vastates seosetut (küsimustega mitte seotud) juttu.

Tulevad need, kes on kaine arvestuse tagajärjel pannud meie pensionäre nende hõlptulu teistega jagama, aga ise ei taha pisutki kärpida oma ja kaasosaliste põhjendamatult suuri hüvesid.

Loivavad kohale isegi need, kes valitsuse infotunniski ei viitsi käia.

Tulevad iludused, kes selge peaga keeravad enda ümber nii kallid hilbud, et selle raha eest saaksid ära elada tuhanded eesti pered, põgenikest rääkimata.

Tuleb Kadrioru karskusklubi poolt teise võimaluse saanud naisepeksja – loodetavasti ei lange mehe uus võimalus seekord kokku motiiviga. On kohal palgatud teatri juhtkond, kes üldsegi mitte deliiriumis olles arvab, et nende meelelahutusasutusel on riigisaladusi ja nad ise peavad saama prii majutust, nagu sõjaveteranid Brežnevi ajal.

Tuleb muidugi ka igavaid väärikaid inimesi, aga nad jäävad eelmiste varju, kui just kätlemise ajal ei kuku.

Tulebki vägisi pähe mõte, et purjus inimesed tekitavad Eestile vähem kahju kui kained otsustajad, nagu näiteks politsei, kes ohtlikku roolijoodikut ei takistanudki.

Tšinovniku tarkuseterad

Tulles aga ühe teleekraani vahendusel esitatud süütõendi juurde tagasi – kui paljastatud laulja lõbusalt lällab mingi väikese muusikakonkurssi žüriis – siis tuleb meelde «Eesti otsib superstaari» žüriiliikme kaines olekus tehtud märkus osaleja haisvate sokkide kohta ja lausa kollektiivse kaine peaga Eurovisioonile sadade miljonite televaatajate ette Eestit tutvustama saadetud «Leto svet».

Kindlasti olid kained ka Raepressi toimetajad, kes saatsid 1. veebruaril laiali venekeelse pressiteate sellest, et peatselt jõuab Tallinna elanikkonna arvukus 450 000 tasemele, pealkirjastades seda uudist «Ещё немного, ещё чуть-чуть...» (eesti keeles «Veel pisut, veel natuke»). Tegemist on Mihhail Nožkini tuntud sõjalaulu «Viimne lahing» tsitaadiga (lugu on Eestis esitanud ja plaadistanud Jaak Joala), ja refrääni järgmine riimuv rida on «а я в Россию, домой хочу...» (eesti keeles «aga mina tahan koju Venemaale»). Laulus öeldakse veel, et me oleme pool Euroopat roomates üles kündnud, on voolamas verejõed ja «need fritsud» ei anna inimestele üldse elada. OK, see oleks nagu ühe praeguse erakonna tüüpilisim valimisreklaam. Aga siiski: mis ajast peale on sõja verine taplus hakanud iivet tõstma?

Nagu kirjutas oma kuulsas valmis «Moosekandid» Liivi-, Eesti- ja Kuramaa sõjaväekuberneri sekretär Ivan Krõlov: «Mu meelest parem joo, kuid mõista oma tööd.»

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.