Marko Kaasik

FOTO: Erakond Eestimaa Rohelised

Otsedemokraatia ei saa tänapäeva keerukate regulatsioonide ühiskonnas kunagi täielikult asendada esindusdemokraatiat. Aga inimestel peab olema võimalus otse hääletada selliste fundamentaalsete küsimuste üle, mis nende jaoks on väga olulised, kirjutab Erakond Eestimaa Rohelised juhatuse liige Marko Kaasik.

On innustav lugeda, et niivõrd tunnustatud arvamusliider nagu Ahto Lobjakas peab vajalikuks siduvaid rahvahääletusi (mida ta nimetab «küsitlusteks») kohaliku omavalitsuse taseme otsuste tegemisel, panemaks kogukondade hääle valjemini kõlama. Kogukondade tugevdamine ja siduvad rahvahääletused kinnistati Eestimaa Roheliste programmi juba mõned aastad enne Vabaerakonna asutamist, kellest nüüdseks on saanud samuti üks kogukondade eestkõnelejaid.

Kummatigi jõuab Lobjakas kogukonnademokraatia mõtteni läbi riikliku ja kohaliku tasandi vastandamise, öeldes et otsedemokraatia riigi tasandil on manipuleeritav ja ohtlik, aga kohalikul tasandil käib küll – pingete maandamiseks. Tal on õigus, et otsedemokraatiat ei saa ehitada paugupealt tühjale kohale ja ülevalt alla. Ja asi ei ole mitte üksnes selles «tehnilises» küsimuses, et riigikogus olevad erakonnad ei hääleta alternatiivse otsustusmehhanismi poolt. Sisukas rahvaalgatus saab kasvada vaid alt ülespoole. Aga kindlasti ei ole selleks kasvamiseks vaja seitsetsadat aastat, nagu Lobjakas Šveitsi näitel väidab – tänapäeval toimivad sotsiaalse organiseerumise protsessid palju kiiremini.

Kogukond ei ole tänapäeval mitte üksnes füüsiliselt lähestikku elavate inimeste kogum. Kogukonnad moodustavad üleriigilisi ja ülemaailmseid võrke, põhinedes ühistel huvidel, elektroonilistel suhtlusvahenditel ja sotsiaalmeedial.

Eesti ühiskonnas leviv «protestilaine» ei ole mitte mingi mööduv veidrus, vaid äriühiskonnast kodanikuühiskonda jõudmise ilming. Kui Eesti Vabariik taastati, tundus et kõik, mida me eluõnneks vajame, on majandusvabadus. Nüüd, mil oleme elatustasemes jõudnud vana Euroopa kannule,  saab üha selgemaks, et sisemajanduse kogutoodangust ei piisa. Looduskeskkonna ja harjumuspärase elulaadi arvelt toimuvad hiiglaslikud äriprojektid mitte ei paranda, vaid halvendavad elukvaliteeti. «Kapitali džinni» pudelisse tagasi ei topi, aga on tarvis kodanikuinitsiatiivi, mis tema tumedama poole tasakaalustaks. Selle initsiatiivi tekkimine, mis näiteks Šveitsis on täiuseni arenenud, võtab piiramatu ärimaailmaga harjunud Eesti poliitikud nõutuks.

Eesti inimese põikpäine, kõrgema võimu suhtes umbusklik «ise tean, mis teen» mentaliteet on üsna soodus pinnas kogukonnademokraatiale, kusjuures kogukond ei ole tänapäeval mitte üksnes füüsiliselt lähestikku elavate inimeste kogum. Kogukonnad moodustavad üleriigilisi ja ülemaailmseid võrke, põhinedes ühistel huvidel, elektroonilistel suhtlusvahenditel ja sotsiaalmeedial. Võrkkogukondadele on tihtipeale vaja oma huvide väljendamiseks juriidilist keha, milleks nad  saavad moodustada demokraatlikke organisatsioone. Kogukonnad seisavad ühishuvide eest, ajuti vastanduses üksteisele ja leides kompromisse.

Tegeliku, altpoolt organiseeruva kodanikuühiskonna ignoreerimine poliitikute poolt võib viia kõigi ühiskonnaliikmete jaoks vaevarikaste protsessideni, nagu kodanikuallumatus või seaduste vaikne, kuid massiline ignoreerimine, kuni nad kaotavad igasuguse jõu – nähtus, mida vanemad inimesed mäletavad nõukogude aja lõpukümnendist. Kohaliku, inimeste poolt algatatud siduva rahvahääletuse võimaluse kiire kehtestamine päästaks tõusva initsiatiivi paisu tagant valla, looks töötava mudeli ja annaks kogemuse, mille alusel välja töötada üleriigilise rahvahääletuse seaduslik raamistik.

Otsedemokraatia ei saa tänapäeva keerukate regulatsioonide ühiskonnas kunagi täielikult asendada esindusdemokraatiat – suurem osa elukorralduslikke otsuseid tuleb ikka teha esinduskogudes, mille rahva mandaadiga liikmed on endale võtnud kohustuse ja aja õigusloomesse süveneda. Aga inimestel peab olema võimalus otse hääletada selliste fundamentaalsete küsimuste üle, mis nende jaoks on väga olulised. Seda mis on oluline, saavad otsustada ainult kodanikud ise! Šveitsilikuks kodanikuühiskonnaks küpsemise alus on see, et inimesed mõistavad vähemuse ja enamuse suhtelisust: võin olla selles küsimuses enamuse esindaja, aga kas mulle tuleb kasuks, kui ma vähemusest rulliga üle sõidan? Ei, sest varsti võib tulla hääletusele teine küsimus, milles ma olen vähemuse hulgas ja siis sõidetakse minust üle! Õpime niimoodi mõtlema, kui hääletame aastas mitu korda erinevete küsimuste üle, mis on kellegi poolt üles tõstetud, avaliku arutelu läbinud ja hääletusele panekuks vajaliku arvu toetusallkirju saanud.