Neeme Korv: üks korralik «näidishukkamine»

Eestis on arvukalt ilma tõkkepuuta raudteeülesõite. Foto: Ardi Truija

Vaatan liikuvat pilti ekraanil ega taha oma silmi uskuda. Pealtnäha soliidne proua jõuab traatvõrguni, mis lahutab teda raudteest, ja võtab käekotist lõiketangid. Krõks-krõks! Proua väänab tõkke kõrvale ja koperdab läbi saadud avause otse üle raudtee. Milleks ringiga minna, eks ju!?

Seisan autoga ülesõidukoha ees, punased foorituled vilguvad, tõkkepuud on alla lastud. Korraga näen vasakust küljepeeglist, kuidas rivis paar kohta tagantpoolt sööstab välja tume masin, siksakitab tõkkepuude vahelt läbi. Mõne sekundi pärast on ka rong kohal. Vilet kuulsid, hullumeelne?

Mullu oli raudteel 22 õnnetust, hukkus 13, viga sai neli inimest. Statistika peegeldab probleemi, mida me iga päev oma silmaga näeme: raudtee ületamisel on hoiakud leebelt öeldes käest ära.

Väide, et teemaga tegeletakse liiga vähe, ei vasta kindlasti tõele. Ajakirjandus kajastab raudteeõnnetusi põhjalikumalt kui kunagi varem. Eesti Raudtee ja Elron on reljeefseid videokaadreid avalikustades ennetuse jõulisemaks muutnud. On rõhutud ka empaatiale – avalikult on sõna võtnud rongijuhid, kes saavad surmade vältimiseks väga vähe teha.

Kindlasti ei tohi karistamist meetmena ületähtsustada, kuid mul on tunne, et raudtee osas oleme seda siiani alatähtsustanud.

Sel nädalal kogunes majandus- ja taristuministri juures liikluskomisjon, kus eksperdid rääkisid märgatavusest ja kiirusest. Ka Eesti Raudtee on pidevalt rääkinud taristu turvalisemaks muutmise vajadusest. ERGO kindlustuse turundusjuht Evelin Mitt kirjutas Postimehes, et «kui inimene ise ei oska piisavalt tark olla, siis tuleb luua tark keskkond, kus sõidukid mõtlevad nende eest, kes ise seda ei suuda». Nõus, pilk peab olema tulevikus, kuid meil on vaja tegevusplaani ka lähiajaks.

Keskkonna targemaks muutmine võtab liiga palju aega. Me tahame üha tänapäevasemaid, see tähendab kiiremaid, vaiksemaid ja seejuures säästlikumaid ühendusi. Elroni uued «porgandid» täidavad neid tingimusi juba päris hästi. Raudtee võimaldab kiirust tõsta.

Niisiis tuleb tegutseda, ja õnneks saab tuua positiivse näite. Eelmisel nädalal korraldas Eesti Raudtee koostöös politseiga aktsiooni, kus paari tunni jooksul võeti luubi alla ja trahviti kümneid inimesi. See oli kasulik, ehkki tõhusaks «näidishukkamiseks» võinuks sündmus veel paremini esile kerkida.

Kindlasti ei tohi karistamist meetmena ületähtsustada, kuid mul on tunne, et raudtee osas oleme seda siiani alatähtsustanud. Liiklusseadus räägib raudtee ületamisest lausa kahes eraldi paragrahvis. Seaduse mõte ja säte käsitlevad raudteed üheselt kõrgendatud ohuna.

«Raudteeülesõidukohale lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik.» (LS § 59, lg 1) Lihtsamalt ja selgemalt ei saaks ükski õigusakt sõnastatud olla. Mis oleks, kui politseinikud mõne kiiruse mõõtmise kampaania asemel hoiataksid ja vajadusel ka trahviksid juhte, kes eksivad selle, kõige põhilisema vastu? Usun, et mõnest avalikuks saavast kopsakast trahvist piisab, et harjumuspärast lohakust murda.