Evelin Mitt: märka rongi? Ei, las rong märkab meid!

Rongiõnnetus Kulnas. Foto: Snder Ilvest

Veok rammis ülesõidul elektrirongi, kaubik sõitis reisirongi ette, hukkus rongilt löögi saanud mees. Selliseid uudiseid tuleb viimasel ajal kaugelt liiga palju. Näib, et hoiatusena ei ole mõjunud ka eelmise aasta karm statistika, mil rongiõnnetustes kaotas Eestis elu kokku 13 inimest, kirjutab ERGO turundusjuht Evelin Mitt. 

Väldin saate «Võimalik vaid Venemaal» vaatamist, sest ei suuda seal näidatavaid totrusi vastu võtta ega aru saada, kuidas nii palju mõtlematuid inimesi leidub. Üha enam tundub mulle aga, et meie igapäevaliikluses toimuv ei erine kuidagi sellest telesaatest.

Hoolimatust on lubamatult palju ning mis kõige kurvem, suurimaks kaotajaks ei ole mitte õnnetuse põhjustaja, vaid kõik teised: rongijuht, rongis reisijad, rong ise, rongifirma, kannatanute lähedased, aga ka meie rahvuse maine tervikuna. Keegi ei mõista, mis võis küll selle mõtlematu inimese peas toimuda.

Inimesest targemad masinad

Üsna hiljuti raputas avalikkust veel teinegi märkimisväärne õnnetus, kus isesõitev auto ajas alla jalakäija, kes suri saadud vigastustesse. Inimesed vangutavad pead, tõstavad lärmi ja on hirmul. Miks neid roboteid ja isesõitvaid autosid küll vaja on, nad ju kujutavad endast ohtu! Eks?

Aga teate, mis – isesõitvad autod on programmeeritud palju targemaks, kui mõned inimesed üldse olla suudaks. Loomulikult on kohutav, et selline õnnetus juhtus, kuid ma olen päris kindel, et selle juhtumi puhul leitakse üles õnnetuse põhjus ning viga programmis parandatakse.

Mida teha aga selle inimesega, kes vabatahtlikult ja hoolimatusest rongi ette sõidab või jalutab? Mis viga sealt peast enam otsida ja kuidas seda parandada? Inimajust aru saada ja seda ümber programmeerida ei tundu kuigi jõukohane ülesanne. Selle kõrval tundub isesõitev ning ümberprogrammeerimise võimalusega sõiduk päris turvaline lahendus tulevikuks.

Uut tüüpi ohutuskampaania

Kujutage ette pilti, kus rongid on isesõitvad ning tuvastavad kaugelt infrapunakaameratega inimkeha, arvutavad tema liikumiskiiruse ja suuna. Veel parem, tuvastavad tema isiku, teevad kalkulatsiooni võimaliku käitumise kohta ning vajadusel peatuvad aegsasti.

Selle ajaga, kui isesõitev rong ohu tuvastab ja peatub, jõuab see inimene vaid mõelda üht – küll ma jõuan üle. Seega tulevikus oleks neil inimestel suurem võimalus pääseda, mitte tänu neile endile, sest lollust ei paranda, vaid tänu isemõtlevale rongile.

Ükskõik kui massilist ohutuskampaaniat ja teavitust me ka ei teeks, ei paranda see rumalust. Äkki tuleks selle asemel suunata oma pilgud ja raha tehnoloogia arendamisse? Kui inimene ise ei oska piisavalt tark olla, siis tuleb luua tark keskkond, kus sõidukid mõtlevad nende eest, kes ise seda ei suuda ning muretsevad meie turvalisus eest.