Erik Puura: kas meil on vaja teaduste doktoreid, tehnikadoktoreid?

Tartu ülikooli arendusprorektor, keskkonnateadlane Erik Puura Foto: Margus Ansu

See on illusioon, et noorele teaduste doktorile on automaatselt kõik uksed valla. Meeletu pingutus enne kraadikaitsmist, eufooria peale kaitsmist ning sellele järgnev tõsiasi, et nüüd alles raskused algavad, on enamiku doktorite mälestuses, kirjutab sotsiaalmeedias Tartu Ülikooli arendusprorektor Erik Puura. 

Küll on intrigeeriv lugeda, kui kolumnist kirjutab, et 10-20 aasta pärast kandideerivad doktorikraadiga inimesed müüja ametikohale. Tegelikult on see minuga peaaegu juhtunud ja see pole mingi uudis.

Kui tulin 1999. aastal tagasi Eestisse tehnikadoktori kraadiga keemiatehnika erialal Stockholmi Kuninglikust Tehnikaülikoolist, riputasin oma CV üles tööotsingu portaalidesse. Poole aasta jooksul sain ühe pakkumise: mulle pakuti vorstinahkade müüja kohta. Muuseas, enne seda olin tagasi tulnud Manchesterist magistrikraadiga ning korraks tõsimeeli mõtlesin, kas mitte hakata edukaks pesupulbrimüüjaks – arvestades pakutavaid palgatasemeid.

Mõned aastad tagasi tegin aga ettevõtjatega kohtudes sama juttu rääkinuna katse: kes võtaksid mind nüüd tööle? Koheselt tõusis saalis kaheksa kätt.

See on illusioon, et noorele teaduste doktorile on automaatselt kõik uksed valla. Meeletu pingutus enne kraadikaitsmist, eufooria peale kaitsmist ning sellele järgnev tõsiasi, et nüüd alles raskused algavad, on enamiku doktorite mälestuses. Sama moodi tuleb doktorite mõju ühiskonnale hinnata mitte värskelt lõpetanute baasil, vaid selle alusel, kes on kaitsnud kraadi 10-20-30 aastat tagasi.

Doktoriõpe on noore inimese viimine uuele teadmiste ja oskuste tasandile. Kui see noor inimene täielikult pühendub õpingutele, siis tema teadmiste ja oskuste tase on võrreldes varasemaga nagu öö ja päev.

Siit lähtub muidugi mitmeid tõsiseid küsimusi: 

1. Kas noor doktorant omandab õppe jooksul lisaks akadeemiliseks tööks vajalikele teadmistele ja oskustele muid oskusi, näiteks ettevõtlus- ja juhtimisoskusi?

Meenub, kuidas tegin Stockholmis uurimisrühma ja teiste doktorantide ees teaduslikku ettekannet ning oma arvates olin hästi tark, kuhjasin kokku ka palju valemeid. Aga nemad – hakkasid mind kritiseerima, kuidas ma rääkisin, kuhu ma vaatasin, missugune oli mu kehakeel. Alguses olin solvunud, aga väga kiiresti sain aru, miks seda tehti. Läbitud projektijuhtimise kursus andis pikaajalise aluse edasiseks. Arvan, et kuigi praegu vastavad arengud toimuvad, on siin arenguruumi alati.

2. Kas koolitatakse täpselt selliseid doktoreid, keda ühiskonnale ja majandusele vaja on?

Väidan, et kuigi seda küsimust tuleb pidevalt lahata ja muuta, on ülisuur enamus doktorikraadiga inimesi meie ühiskonna arengut vedamas ning oma teadmisi ja oskusi ka noortele edasi andmas. Ei maksa vaadata värskeid lõpetajaid, kes peavad endale väärika koha välja võitlema, vaid näiteks neid, kes on lõpetanud 20-30 aastat tagasi. Kõik loksub paika, aga mitte kohe. Vaadake neid nimesid ning mõelge, missugune oleks meie olukord ilma nendeta.

3. Miks tundub nõudlus doktorite järele olevat mitte eriti suur?

Siin on mitmeid komponente. Miskipärast tõesti eriti meie avalik sektor ei võitle doktorite pärast, et oma haldusala teadmistepõhisemalt juhtida. Doktorikraadiga inimesed oskavad anda väga head nõu, kui seda osataks ja peetaks vajalikuks küsida. Ka teaduspõhiseid ettevõtteid veel napib, kuid see ei kesta igavesti. Küll võib tõdeda, et muutused on olnud oodatust aeglasemad. Siia lisandub veel see, nagu juba öeldud, et värske doktor ei oma sageli selliseid oskusi, mida oodataks ja mis tulevad järgnevate aastate ja aastakümnetega.

Kuid tervikpilti vaadates, seda kohendades ning perspektiive nähes on ilmselge, et riigi ja ühiskonna areng toetub väga tugevalt doktoriõppele. Ei maksa doktorikraadiga inimesi pidada mingiteks üliinimesteks ega hüpertarkuriteks, nad on tavalised inimesed nagu kõik, ent nende teadmistele ja oskustele saab toetuda ning nemad kannavad ka teadmiste andmist edasi.

Minu enda jaoks oli üks doktorantuurikursus, mis muutis maailmapilti. Selle nimi oli Transport phenomena ja see selgitas võrrandite abil lahti, kuidas mass, energia ja moment üle kanduvad. Kes on sellest kord aru saanud, tajub ümbritsevat teistmoodi. Inseneri mõtlemine on erinev teadlase mõtlemisest. Teadlane uurib sügavuti protsesse, insener oskab neid võrrelda ja paigutada ühtsesse süsteemi, panna need üksteisest sõltuvana tööle ja pakkuda töötavaid lahendusi. Meil on vaja nii teadlasi kui insenere.

Kui nüüd arutada selle üle, kas doktorant oleks õpingute ajal riigi poolt finantseerituna väärt elamiskulude katet mahus 800 või 1000 eurot, siis võiksid otsustajad kõigepealt vaadata, mis ühiskonnas ümberringi toimub ning mida selle eest endale lubada saab. Teiseks võiks lahti teha doktorikraadi kaitsnute nimekirja 10-20-30 aasta tagant ning mõelda, missugune oleks Eesti teadmiste ja oskuste tase, kui neid praegu poleks.