Sergei Karaganov: lääne ühepoolne külm sõda (32)
30. märts 2018, 18:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/30/7738315t1h1e15.jpg)
Venemaa ja lääne vaheline probleem on tegelikult ainult lääne enda siseprobleem. Kui kuskil on mingi uus külm sõda, siis käib see ainult seepärast, et püsistunud eliit ei ole suutnud leppida tegelikkusega: sõjalise, poliitilise, majandusliku ja kõlbelise võimu vahekorrad on muutunud nii palju lääne kahjuks, et seda pole võimalik enam tagasi pöörata, kirjutab Venemaa välispoliitika ideoloog Sergei Karaganov.
Ühendkuningriigi ja Venemaa vahel süvenevad pinged tõestavat ei kellegi vähema kui Ameerika Ühendriikide mõttekoja Välissuhete Nõukogu presidendi Richard N. Haassi sõnul veel kindlamalt, et Venemaa ja lääne vahel on puhkenud «külm sõda 2». Mina sellega nõus ei ole.
Jah, Venemaa suhted Ühendriikide ja nüüd ka Ühendkuningriigiga on halvemad kui 1950. aastatel ning võimalus otsese konflikti puhkemiseks on suurem kui eales pärast 1962. aasta Kuuba raketikriisi. Kui pidada silmas tänapäeva strateegiliste tuumarelvade ja nende neutraliseerimiseks loodud süsteemide keerukust, ei saa välistada, et keegi ükspuha kummal poolel või hoopis mõni kolmas osapool provotseerib sündmuste eskaleerumise.
Veel hullemaks muudab asjad see, et Ameerika ja Venemaa juhid usalduse puudumise tõttu mõlemal poolel peaaegu ei suhtle teineteisega. Ameeriklaste tunded Venemaa suhtes ulatuvad peaaegu vihkamiseni, Venemaal suhtuvad praegu paljud ameeriklastesse vaevu varjatud põlastusega.
Õigupoolest eelistabki Kreml Venemaad liigselt mitte propageerida.
Niisugune kahepoolsete suhete psühholoogiline foon on tõesti hullem kui külma sõja ajal. Aga see ei tähenda veel, et tänased pinged on nende järg. Vähegi võrreldav vastasseis eeldaks ideoloogilist komponenti, mis Venemaa poolel täielikult puudub.
Venemaal puudub tahe pidada uut külma sõda. Ehkki teataval määral aitab vastasseis Ameerikaga president Vladimir Putinil koondada avalikkust ning lihvida Venemaa eliidi rahvuslikku meelsust, ei ole Venemaa riik, mida tõukaks tagant ideoloogia. Kogu ideoloogia, mis tänasel Venemaal on, tuleneb vene kultuurist ja tsivilisatsioonist, mille eksportimisest pole riik vähimalgi määral huvitatud.
Õigupoolest eelistabki Kreml Venemaad liigselt mitte propageerida. Venemaa rahvusvahelise käitumise aluseks on pikka aega olnud riiklike huvide ja suveräänsuse austamine ning veendumus, et kõigil rahvastel ja riikidel on vabadus langetada omaenda poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi valikuid. Samuti on Venemaa omaks võtnud universaalsed inimlikud väärtused, näiteks usu Jumalasse, perekonda ja kodumaasse ning veendumuse eneseteostusse ühiskonda ja riiki teenides.
/nginx/o/2018/03/30/7738293t1hb50b.jpg)
Ma unistan võimalusest, et kas või kaks protsenti Venemaa vastu esitatud süüdistustest «sekkumises» 2016. aasta Ameerika valimistesse oleksid tõesed. See kergitaks minu kui venelase enesehinnangut ning annaks ameeriklastele, kelle valitsus on pikka aega sekkunud teiste riikide siseasjadesse, samal ajal aimu, kui ohtlik on hakata klaasmajast kive loopima.
Kuid Venemaa ja lääne vaheline probleem on tegelikult ainult lääne siseprobleem. Ameerika valitsev eliit kasutab Venemaa sekkumise tonti oma kaotatud poliitilise kontrolli tagasivõitmiseks, eriti ühismeedias, kus on lõpuks leidnud oma hääle rahulolematud kodanikud ja isepäised poliitikud.
Aga isegi kui Ameerika eliit suudab kontrolli enda kätte tagasi võita, jääb püsima lääne ängi sügavam allikas. Vähemalt viimase aastakümne jooksul on maailm võinud pealt näha lääne viissada aastat kestnud hegemoonia lõppmängu. See hegemoonia sai alguse 16. sajandil, mil Euroopas töötati välja paremad relvad ja sõjalaevad ning alustati imperialistlikku ekspansiooni. Edasistel sajanditel kasutas Euroopa oma majanduslikku, kultuurilist, poliitilist ja eriti sõjalist domineerimist ära maailma rikkuste endale kantimiseks.
Mõne 20. sajandi teise poole kümnendi vältel astusid lääne domineeriva positsiooni vastu Nõukogude Liit ja Hiina. Siis aga varises Nõukogude Liit kokku, Ameerika kerkis esile ainsa hegemoonina ja tundus, et maailmas taastub ajalooline status quo. Üsna pea aga kurnas Ameerika ennast ise välja, tormates niisugustesse geopoliitilistesse afääridesse nagu sissetung Iraaki. Ja siis tuli veel 2008. aasta finantskriis, mis tõi ilmsiks 21. sajandi kapitalismi nõrkuse.
Samal ajal on Ühendriigid juba pikka aega taotlenud sõjalist üleolekut. 2002. aasta ütles Ameerika ühepoolselt lahti 1972. aasta raketitõrjesüsteemide lepingust. Viimasel ajal on Ühendriigid aga asunud võimsalt suurendama ja tugevdama tavarelvajõude ning ulatuslikult moderniseerima tuumaarsenali.
Ent Venemaa, Hiina ega ülejäänud maailm ei luba Ameerika hegemoonia taastumist. Putin tegi hiljaaegu selle väga klaariks, tuues avalikkuse ette hulga uusi tipptasemel strateegilisi relvasüsteeme, mida mina nimetaksin «ennetava heidutuse» strateegiaks. Sõnum oli ühene: Ameerika ei saa loota absoluutse sõjalise üleoleku peale, isegi kui nad peaksid ennast võidurelvastumises samamoodi soovima hingetuks kihutama, nagu seda tegi Nõukogude Liit.
Kui me talitame targalt, suudame üles ehitada paremini tasakaalus rahvusvahelise süsteemi, milles suurriigid ühtaegu hoiavad distantsi, aga teevad ka koostööd globaalsete probleemide lahendamisel.
Minu ja mu kolleegide esialgsete hinnangute kohaselt ei ole Ameerika võimalused isegi siis, kui nad otsustavad hakata ühepoolselt pidama külma sõda, Venemaa, Hiina ja teiste aina enam esile kerkivate suurriikide vastu kuigi soodsad. Sõjalise, poliitilise, majandusliku ja kõlbelise võimu vahekorrad on lihtsalt muutunud nii palju lääne kahjuks, et seda pole võimalik enam tagasi pöörata.
Siiski oleks uus külm sõda isegi siis, kui seda peaks Ühendriigid põhiliselt üksi, inimkonnale ääretult ohtlik. Maailma suurriigid peaksid keskenduma hoopis rahvusvahelise strateegilise stabiilsuse tugevdamisele dialoogi abil, oma sõjaväe suhtlemiskanalite taasavamisele ja omavahelises suhtluses normaalsuse taastamisele. Me peaksime kaaluma samuti diplomaatiliste, parlamentaarsete, akadeemiliste ja haridussuhete tuntavat tihendamist. Eelkõige aga peaksime lõpetama üksteise demoniseerimise.
Maailm on astumas ohtlikku perioodi. Aga kui me talitame targalt, suudame üles ehitada paremini tasakaalus rahvusvahelise süsteemi, milles suurriigid ühtaegu hoiavad distantsi, aga teevad ka koostööd globaalsete probleemide lahendamisel. Väikeriigid samal ajal oleksid praegusest vabamad edasi liikuma vastavalt omaenda poliitilistele, kultuurilistele ja majanduslikele eelistustele.
Senine lääne juhitud süsteem on kokku varisenud. Rahumeelse tuleviku kindlustamiseks tuleb meil hakata koostööd tegema, et ehitada üles uus süsteem.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Copyright: Project Syndicate, 2018.
Sergei Karaganov on Moskvas tegutseva Riikliku uurimisülikooli «Majandusteaduse kõrgkool» maailmamajanduse ja maailmapoliitika teaduskonna dekaan ning Venemaa välis- ja kaitsepoliitikanõukogu auesimees.