/nginx/o/2017/03/01/6397747t1h0324.png)
/nginx/o/2018/03/21/7706961t1hac69.jpg)
Veerandsada aastat pärast külma sõja lõppu leidsime ennast ootamatult uuest kokkupõrkest. See on korraga teistsugune ja tuttavlik, kirjutab Ameerika mõttekoja Välissuhete Nõukogu president Richard N. Haass.
Richard N. Haass: lõviosa uue külma sõja puhkemise vastutusest lasub Putinil (30)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külm sõda vältas neli aastakümmet, mitmeski mõttes alates ja lõppedes Berliinis. Hea oli see, et see jäigi külmaks sõjaks – peamiselt seetõttu, et tuumarelv sundis peale distsipliini, mis varem oli suurriikide jõukatsumisest puudunud – ja et selles tulid võitjaks Ameerika Ühendriigid koos oma Euroopa ja Aasia liitlastega tänu püsivatele poliitilistele, majanduslikele ja sõjalistele ponnistustele, millega isegi hambuni relvastatud Nõukogude Liit ei suutnud viimaks enam sammu pidada.
Veerandsada aastat pärast külma sõja lõppu leidsime ennast ootamatult uuest kokkupõrkest. See on korraga teistsugune ja tuttavlik. Venemaa ei ole enam üliriik, vaid 145 miljoni elanikuga riik, mille majandus sõltub nafta ja maagaasi hinnast ning millel pole maailmale pakkuda mingit eripärast poliitilist ideoloogiat. Sellest hoolimata on Venemaa jätkuvalt üks kahest tähtsamast tuumariigist, ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige ning täis tahtmist kasutada oma sõjalist jõudu, energiaressursse ja kübervõimet sõprade toetamiseks ning naabrite ja vastaste nõrgestamiseks.
Niisuguse olukorra tekkimine ei olnud sugugi vältimatu. Oodati ju, et külma sõja lõpp toob kaasa uue ajajärgu, mida iseloomustavad sõbraliku Venemaa sidemed Ühendriikide ja Euroopaga. Laialt oli levinud arvamus, et postkommunistlik Venemaa keskendub majanduslikule ja poliitilisele arengule. Suhted algul selles vaimus arenesidki, kui Venemaa selle asemel, et seista oma kauaegse sõltlasriigi Iraagi taga, tegi hoopis Ühendriikidega koostööd Saddam Husseini väljatõrjumiseks Kuveidist.
See hea tahe ei jäänud kestma. Miks, selle üle vaidlevad küllap ajaloolased veel aastakümneid. Mõned vaatlejad seavad süü Ameerika presidentidele, kes ei andnud Venemaale piisavalt vajalikku majandusabi, veel enam aga NATO laienemisele, mis seetõttu, et Venemaad koheldi võimaliku vastasena, suurendas võimalust, et temast saabki taas vastane.
/nginx/o/2018/01/24/7510267t1h8d1f.jpg)
Tõepoolest, Ameerika oleks võinud ja pidanud olema tunduvalt heldekäelisem, kui Venemaal seisis 1990. aastatel ees vaevaline üleminek turumajandusele. Samuti ei ole selge, kas NATO laienemine oli tingimata parem mõnest muust Euroopa julgeolekukorraldusest, mis oleks kaasanud Venemaa. Sellest hoolimata tuleb üheselt nentida, et lõviosa uue külma sõja puhkemise vastutusest lasub Venemaal ja eriti Vladimir Putinil. Paljude eelkäijate eeskujul pidas Putin maailmakorda, milles domineerib Ameerika, ohuks oma võimule ja enda riigi tema arvates igati õiguspärasele kohale maailmas.
Et Venemaast on saanud revisionistlik riik, mis ei tunne õieti vähimatki muret status quo ümberpaiskamise pärast, kui see talle endale vaid vajalik ja kasulik tundub, on Euroopa kaitse tugevdamine ja Ukraina varustamine surmava relvastusega igati mõistlik vastus.
Venemaa on viimastel aastatel relva jõul hõivanud, okupeerinud ja annekteerinud Krimmi, rikkudes sellega rahvusvahelise õiguse baasprintsiipi, mis keelab piiride muutmise relva jõul. Putin kasutab tänini sõjalisi või varjatud meetodeid ebastabiilsuse tekitamiseks Ida-Ukrainas, Gruusias ja teatavates Balkani piirkondades. Eriti jõhkral kombel on Venemaa relvajõude kasutanud aga Süürias Bashar al-Assadi tülgastava režiimi võimul hoidmiseks.
Samuti on Venemaa näinud suurt vaeva, kui kasutada eriprokurör Robert Muelleri sõnu, et võimalikult edukalt kasutada ära «pettust ja tüssamist sihiga sekkuda Ameerika poliitilistesse ja valimisprotsessidesse, kaasa arvatud 2016. aasta presidendivalimistesse». Ühendriikide luureagentuuride juhid on sõnaselgelt kinnitanud, et ootavad taoliste katsete jätkumist enne novembrikuiseid Kongressi valimisi.
Et Venemaast on saanud revisionistlik riik, mis ei tunne õieti vähimatki muret status quo ümberpaiskamise pärast, kui see talle endale vaid vajalik ja kasulik tundub, on Euroopa kaitse tugevdamine ja Ukraina varustamine surmava relvastusega igati mõistlik vastus. Aga mida võiks Ameerika veel teha – lisaks valimismasinate nõrkuste likvideerimisele ja nõudmisele, et tehnoloogiafirmad astuksid samme, millega välditaks välisriikide valitsuste püüdeid mõjutada Ameerika poliitikat?
Esiteks peavad ameeriklased mõistma, et kaitsest üksi ei piisa. Kongressil on õigus, kui nad kutsuvad üles kehtestama täiendavaid sanktsioone, ja president Donald Trumpil ei ole, kui ta keeldub rakendamast sanktsioone, mille Kongress on juba kehtestanud.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/21/7706951t1hec01.jpg)
Samuti peab Ühendriikide valitsus üles leidma oma hääle ja asuma kritiseerima Venemaa režiimi, mis vahistab vastaseid ja väidetavalt mõrvab isegi ajakirjanikke. Kui Trump mis tahes põhjusel jätkuvalt Venemaad siidikinnastes kohtleb, peavad Kongress, ajakirjandus, sihtasutused ja teadlased avalikult ja üksikasjalikult lahkama kogu seda korruptsiooni, mis Putini võimu iseloomustab. Sellise teabe levik võib suurendada sisemist survet Putinile, veenda teda loobuma edasisest sekkumisest Ameerika ja Euroopa poliitikasse ning aja jooksul ehk tugevdada Venemaa vastutustundlikumaid jõude.
Ameerikal ja ta partneritel on palju võita Venemaa suuremast vaoshoitusest nii sel ajal, kui võimul on Putin, kui ka siis, kui tema lahkumise järel tekib putinismi asemele midagi muud.
Samal ajal ei saa sihiks võtta nendegi väheste Ameerika-Venemaa suhete lõpetamist, mis veel püsivad – niigi on need suhted juba palju hullemas seisus kui enamiku külma sõja ajal. Kus vähegi võimalik – ja Ameerika huvides –, tuleks taotleda diplomaatilist koostööd. Venemaa võib näiteks soostuda lõpetama sekkumist Ida-Ukrainas sanktsioonide teatava leevendamise eest, kui samal ajal garanteeritakse, et Ida-Ukraina Vene-meelseid separatiste ei taba kättemaks. Samuti ei tunne Venemaa huvi sõjalise eskaleerumise vastu Süürias, mis tõstaks tuntavalt seni suhteliselt madalat sekkumise hinda.
Samal ajal on vaja Venemaa toetust Põhja-Korea sanktsioonide tugevdamisel. Relvastuskontrolli kokkulepete püsimine ja uue tuumavõidurelvastumise vältimine on samuti mõlema maa huvides.
Niisiis on põhjust korraldada regulaarseid diplomaatide kokkusaamisi, kultuuri- ja teadlasvahetust, saata Kongressi delegatsioone Venemaale – mitte järeleandmisena, vaid demonstreerimaks selgelt ja üheselt, et paljud ameeriklased on valmis tänasest normaalsemateks suheteks Venemaa, kui viimane käitub tuntavalt vaoshoitumalt. Ameerikal ja ta partneritel on palju võita Venemaa suuremast vaoshoitusest nii sel ajal, kui võimul on Putin, kui ka siis, kui tema lahkumise järel tekib putinismi asemele midagi muud.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Copyright: Project Syndicate, 2018.