Vladimir Putin.

FOTO: SCANPIX

Miks see, mis on teiste rahvaste puhul loomulik, peaks olema ebaloomulik just eestlaste puhul, küsib arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Yana Toomi blogi eesti lehtede venekeelses ülevaates, mis ilmub paralleelselt ka vene Delfis, tõsteti esile eestlasest autori artiklit, kus meie «rahvuskonservatiivsele» presidendile Kersti Kaljulaidile pandi süüks, et riigipea hoolivat «eesti vere, keele ja meele säilitamisest», mis seadvat ohtu euroopalikud väärtused, vabadused ja individualismi, ja seda ajal, kui eestluse ja eesti keele püsimine on «üha kahtlasem visioon».

No sellisesse selgeltnägijalikku transsi nüüd kah ei tasuks langeda: «roiskuva kapitalismi» püsimajäämine oli ju omal ajal isegi enam kui kahtlane, aga võta näpust.

Keeleteadlane Martin Ehala pani tähele, et rahvusriik ja rahvus on Euroopas muutunud peaaegu põlastusväärseks. Aga mis hakkaks juhtuma rahvuste ja rahvusriikide neokollektiviseerimise tagajärjel? Missugune uus inimkooslus võiks kujuneda? Ja kas ikka uus?

Veel 1961. aastal kuulutas Nikita Hruštšov Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressil välja «inimeste uue ajaloolise koosluse ehk nõukogude rahva» tekkimise. Leonid Brežnev kinnitas sedasama XXIV kongressil (1971), jaburust korrati ka XXV kongressil (1976) ja 1977. aastal põlistati see käsnalaadne geneetiliselt muundatud organism juba ka Nõukogude Liidu põhiseaduses. Aga rahvuslased tulid kümne aasta pärast kokku, tõstsid veidi häält ja «uus ajalooline inimkooslus» lakkas olemast.

Väited, et suuri euroväärtusi olevat ohustamas väikearvulise rahva keel, laulmine ja iseolemine, on Euroopa Liidule osutatud karuteene, kuna tekkivad vägagi piinlikud ajaloolised paralleelid. Laulva revolutsiooni kukutatud nõukogude võim deklareeris ju neidsamu õilsaid asju: rahvaste sõprust, vendlust ja võrdsust, aga nende sõnakõlksude saatel serveeriti väikeseid vendi suurele vennale koitva helge tuleviku hommikusöögiks.

Palju küsimusi

Kui 14. mail 1948 kuulutati välja Iisraeli iseseisvus, siis deklaratsioonis oli kirjas, et tegemist on justnimelt juudi riigiga ja dokumendi esimeses osas räägiti justnimelt juudi rahva «loomulikust õigusest olla oma saatuse peremees oma suveräänses riigis».

Miks see, mis on teiste rahvaste puhul loomulik, peaks olema ebaloomulik just eestlaste puhul? Eesti presidendi kõne ei meeldinud ka Toomile, kes taotleb Euroopas Vene propagandaga võitleva erirühma East StratCom Task Force'i sulgemist, kuna tõenäoliselt tunneb ennast Venemaa propagandamasina osana ohustatuna. Keemiarelva ekspert Toom tuli vastuvõtule koos oma emaga, kes veel Toomas Hendrik Ilvese aegu ütles intervjuus ühele vene lehele, et nii kui ta kuuleb presidendi suust sõnu «armas Eesti rahvas», siis koheselt lülitab televiisori teisele kanalile. See, et nõnda meelestatud persoonid üldse tulevad Eesti presidendiga kätlema, on nende poolt muidugi ülimalt suuremeelne.

Lasnamäe linnaosa vanem Maria Jufereva põlgas siiski ära niivõrd kõrge kvaliteedi ja heitis presidendile ette venelaste ebapiisavat kvantiteeti vastuvõtul ja kantseleis.

Me ei teagi kindlalt, keda oli vastuvõtul rohkem, keda vähem ja kes olid tegelikult kõik need inimesed.

Teadlasele, kes mõtestaks lahti, kuidas jõudis ametnik oma «numbrini», koidaks Nobeli preemia. Kui ta pidas silmas omaenda valijaid, siis oli tal ilmselt õigus. Või on Jufereva tõesti uurinud pooleteiskümne tuhande külalise sugupuid, sest ainult perekonnanime järgi (Gräzin, Toom, Baturin, Kõlvart, Kuperjanov, Svjatõšev) ei ole ju võimalik inimese rahvust määrata.

Ja kas «vähestele õnnelikele» peaks nende päritolu esiletoomine ilmtingimata meeldima? Aastaid tagasi mainis president Ilves tema poolt kõrgelt hinnatud David Vseviovi mitte-eestlasena. Lugupeetud ajaloolane kommenteeris hiljem meediale, et temale selline aktsenteerimine küll ei meeldinud.

Kas sõltumatu Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtt peaks olema midagi Moskvas sügaval stagnatsiooniajal toimunud rahvaste vankumatu sõpruse põhimõttel kokkuklopsitud paraadide moodi, kus juubeldavate turkmeenide kolonni järel tuli hõiskavate eestlaste kolonn ja siis jälle Moldaavia NSV eesrindlaste esindus? Kas vajame Potjomkini küla tüüpi Noa laeva? Kas Tallinna linnavõimu koridorid, kus on juhtivatel kohtadel üsna palju kaasmaalast Juferevat rahuldavaid parteikaaslasi, on tänu sellele korruptsioonist vabad ja pealinna tänavad aukudeta, rahva miljoneid ei raisata isikliku mandaadi saamiseks parteipropaganda peale?

Kusjuures ega Juferevale kõik venelased ei sobi: veel PBK ajakirjanikuna saboteeris ta lärmakalt Eesti Ajakirjanike Liidu žürii tööd põhjusel, et sinna oli kutsutud eksperdina ka eestimeelne Jevgeni Krištafovitš.

Milline oleks pidanud olema Eesti riigi suure juubeli vastuvõtule kutsutud eestlaste piirarv, mis oleks teile vastuvõetav? 

Nüüd juba parteilasest ametnikuna nõutakse sisuliselt rahvuskvooti, ja seda ainult ühe rahvusgrupi (pigem keelerühma) jaoks. Et presidendi vastuvõtule, kantseleisse ja kuhu iganes tööle kutsutaks rohkem justnimelt venelasi. Tore ju oleks, aga missuguse «tõutunnistuse» alusel, et jumalapärast ei lubaks nende pähe sisse ei tea keda? Kas hakatakse mõõtma ukse peal kolpasid?

Ja kuidas jääb teistega? Milline oleks kutsutud (palgatud) ukrainlaste protsent, mis ei ärritaks neid teisi kutsutuid (palgatuid), kes aastaid eelistavad Kremli telekanalite ukrainlaste vastu vihkamist ja sõda õhutavaid saateid ning toetavad neid jubedate kommentaaridega siinsetes vene foorumites? Aga valgevenelased, grusiinid, aserid, armeenlased ja paljud teised – missuguses proportsioonis tuleks neid angažeerida? Ja mida teha juutidega – kas liigitada nemad venelaste alla, nagu kipub kõigi mitte-eestlastega tegema kohalik šovinistlik seltskond, või kutsuda peole kui juute? Kas Eino Baskin oleks läinud kirja eestlasena, aga Fjodor Berman venelasena?

Äkki avitaks siin kehtiv leping Ühtse Venemaaga, kuna veebruari alguses käskis Venemaa president Vladimir Putin viia Venemaal «kiirendatud tempos» läbi oma alamate «genoomi mastaapsed uuringud»? Genoom on ühes liigiomases kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline materjal ja Tartu Ülikoolis viis aastat tagasi kaitstud Tõnu Esko doktoritöö kinnitas, et eestlaste genoom sarnaneb rohkem venelase kui soomlasega. Nii et me ei teagi kindlalt, keda oli vastuvõtul rohkem, keda vähem ja kes olid tegelikult kõik need inimesed... 

Konkurentsivõimelised ja kestvad

Aga kui hakkaks harutama teisest otsast ja küsiks estofoobidelt otse: missuguse eestlaste kvoodiga Eestis te lepiksite? Milline oleks pidanud olema Eesti riigi suure juubeli vastuvõtule kutsutud eestlaste piirarv, mis oleks teile vastuvõetav? 

Ja kas «venelaste» hulka arvamine on mingi TKO tempel, kvaliteedimärk või tootja garantii? Kas Martin Repinski oli oma nooruspõlve korjandusega «Kuremäe kloostrile rüvetatud haudade taastamiseks» isiklikule kontole ja põllul kõrguva kitsekorjuste mäega õnnestunud ministrivalik? Või oli seda Mihhail Korb, kes rääkis eestlastele üht ja venelastele risti vastupidist? Või Jevgeni Ossinovski, kes lükkas Eesti riiki maailma ajaloos korduvalt julma selgitustööd teinud alkoholiga võitlemise reha peale, tekitas eelarvesse kolossaalse augu ja esitleb nüüd ennast telereklaamis pealetükkivalt sisserändaja pojana, nagu see oleks mingi vabandus? Indulgents rumaluse või vastutustundetuse tagajärjel tekitatud majanduslikule ja poliitilisele kahjule?

«Kui me siin praegu oma ei oska hoida», siis kodu äkki saabki lihtsalt majaks ja meist saavad eurooplaste sildi alla sobitatud sovieticuse tüüpi juurteta inimesed.

Ka eestlastest juhtide hulgas leidub profaane, rahvuslik päritolu pole mingi väärtus omaette või kompetentsuse näitaja. Aga Eestis hinnataksegi andekaid inimesi rahvusest olenemata. Võtame kas või Eurovisiooni lauluvõistluse ajaloo: seni ainsa võidu tõi Eestile Ivar Musta alias Igor Tsõganovi laul, üheks selle esitajaks oli Dave Benton. Eestit on esindanud ka rootslanna Sahlene, Tanja Mihhailova kirjutas vapustava laulu ja näitas laval sellist ennenägematut plastikat, et Eesti televaatajad lähetasid tema Eurovisioonile. Nüüd esindab Eestit Elina Nechayeva, kes tekitab Euroopa Liidust ja Venemaalgi (erinevalt Toomist) sümpaatiat Eesti vastu. Tegemist on andekate inimestega, kes jõudsid tippu mitte kvoodipõhiselt ega vastandudes eesti keelele ja meelele, vaid konkureerides eestlastega võrdsetel alustel.

Ja seni, kuni ka Euroopas tervikuna käib veel vähegi aus mäng, on eestlased rahvusena täiesti konkurentsivõimelised ja kestvad, omal maal igatahes. Aga «kui me siin praegu oma ei oska hoida», siis kodu äkki saabki lihtsalt majaks ja meist saavad eurooplaste sildi alla sobitatud sovieticuse tüüpi juurteta inimesed, kes seekord juba tõesti vabatahtlikult astuvad järjekordse suure ajaloolise lehmakoogi sisse, mille sügavus võib osutuda fataalseks.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.