Martin Ehala: sõnad «rahvusriik» ja «rahvus» on Euroopas muutunud peaaegu põlastusväärseks

Eesti lipp. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Euroopa on Eestile olnud pikalt eeskujuks, ent oleme olukorras, kus tuleks jätta kaasa minemata viimase aja rahvusjärgsete arengutega, kirjutab keeleteadlane Martin Ehala.

Kolmkümmend aastat tagasi end vabaks lauldes kujutlesime, et pöördume tagasi Euroopasse, kuhu me ajalooliselt kuulusime, nagu Lennart Meri kunagi ilusti märkis. Kuid me pöördusime tagasi oma kujutletavasse Euroopasse, mitte sellesse, mis tollal tegelikult eksisteeris. Astusime teist korda samasse jõkke, aga vesi, kust meid 1940. aastal välja kisti, oli edasi voolanud ja kogu lääne ühiskond ühes sellega. See veelahe Lääne- ja Ida-Euroopa väärtushinnangute vahel ei ole ka viimase veerandsajandi jooksul kadunud, vaid pigem süvenenud.

Väikesed sisemised muutused suhtumises rahvusesse, mis veel 90ndatel Euroopas eriti silma ei torganud, on hakanud üha kiiremini kasvama, nagu väike veenire, mis uuristab tammi sisse auku. Praegu näib, et need muutused on saavutanud pöördumatu iseloomu, mille tagajärjel tundub tõenäoline, et Euroopa on suundumas rahvusjärgsesse arengujärku.

Ida pool raudset eesriiet elanud rahvad vaatavad seda arengut kummastusega. Viimased 25 aastat on nad järjekindlalt tegelenud oma rahvusriikide ülesehitamisega, mistõttu uued, varjamatult kosmopoliitsed ideed, mis Euroopa progressiivseid kihte ja nende juhte innustavad, tekitavad Ida-Euroopas ilmselget võõristust. Ja Eesti pole erand.

Võõristus tuleb sellest, et sõnad «rahvusriik» ja «rahvus» on Euroopas muutunud peaaegu põlastusväärseks – rahvus olevat juba olemuselt suletud ja välja arvav, see diskrimineerivat vähemusi ja kõiki teistsuguseid, see loob privileege puhtalt kuuluvuse alusel, kultiveerib ülimuslikkust ning on tagurlik ja kitsarinnaline. Rahvuslikust ühtsusest rääkimine on kui totalitarismi taganõudmine. Euroopa näib uskuvat, et ühiskond on lihtsalt hulk üksikisikuid, kes parasjagu jagavad sama füüsilist eluruumi ja tegutsevad seal omaenda huvidest lähtudes, suhtudes kõigisse teistesse neutraalse pragmaatilisusega kui teguritesse, mille abil või millega koostöös ajada oma asja.

Kuid ühiskond ei ole lihtsalt ratsionaalselt toimivate indiviidide kogum. Ja riik ei ole lihtsalt neutraalne taristu või turuplats, mis indiviidide kogumi koostööd võimaldab. Sest inimestel on emotsioonid.

Emotsioonid on see osa meist, mis meist inimese teeb

Kõik inimlikud vajadused on seotud emotsioonidega. Kui emotsioone ei oleks, puuduks igasugune vajadus midagi teha või üleüldse olemas olla. Elu ilma emotsioonideta oleks vegeteerimine, kus isegi looming ja heaolu ei läheks enam kellelegi korda, sest ilma emotsioonideta, mida meie teod ja saavutused tekitavad, poleks tegudel mingit mõtet ega nende järele isegi vajadust.

Tahame seda või ei taha, aga emotsioonid tekivad alati ka kaasinimestega suhtlemisel ja inimesed grupeeruvad paratamatult nendega, kellega koostoimimine tekitab meeldivaid emotsioone, ning hoiduvad neist, kellega läbikäimine tekitas ebameeldivaid emotsioone. See tähendab, et igas inimhulgas ja igas ühiskonnas tekivad paratamatult omavahel emotsionaalselt seotud inimeste rühmad.

Ühiskonnad erinevad inimeste rühmitumise viisi poolest. Harmoonilised ühiskonnad on suutnud luua emotsionaalse seotuse ühiskonna enamiku vahel, killustunud ühiskondades on emotsionaalsed sidemed allrühmade vahel tunduvalt tugevamad kui side ühiskonna kui tervikuga. Rahvus ei ole muud kui ühiskonna olek, mille puhul liikmete emotsionaalne side tervikuga on nii tugev, et suudab pehmendada vastuolusid, mis valitsevad allrühmade vahel. Ühiskond, mis eitab vajadust emotsionaalse seotuse järele tervikuga, laguneb allrühmade omavaheliste lahkhelide tõttu.

Euroopa on meile eeskujuks olnud vähemalt Noor-Eesti ajastust alates. Tõenäoliselt oleme aga praegu olukorras, kus tuleks taktitundeliselt jätta kaasa minemata viimase aja rahvusjärgse arenguga.

Kui soovitame säilitada ja tugevdada ühiskonna sidusust, peame tegelema rahvusloomega

Paratamatult on meie rahvusloome keskmes eesti keele- ja komberuum. Kuid mitte sellepärast, et nii väidab põhiseaduse preambul, või sellepärast, et eestlased on siin maal põlisest ajast elanud, vaid sellepärast, et eesti keele- ja komberuumi kaudu on rahvusloome Eesti territooriumil lihtsalt kõige kergem – selle kaudu on kõige lihtsam kaasata kõiki siin elavaid inimesi eesti ühiskonna kui terviku loomisesse. Mis tahes muu keele- ja komberuumi vahendusel (olgu see inglise, vene, soome või saksa) oleks see ülesanne märksa keerulisem.

Mõte tegeleda rahvusloomega on tänapäeva Euroopa kontekstis kindlasti «siiras, võibolla liigagi siiras», kui tsiteerida Yana Toomi hinnangut presidendi kõnes esitatud samasisulistele seisukohtadele. «Kas see mitte pole assimileerimine?» küsib Yana Toom.

Siiski mitte, sest assimileerimine tähendab erisuste kaotamist, aga ühiskonnaliikmete vahel ühisosa tekitamine on sotsialiseerimine. Sotsialiseerimine ei hävita kultuurilist eripära. Inimesel ei ole üht jagamatut identiteeti, vaid mitmikidentiteet, mis ühendab endas tema sotsialiseerumist kõigisse rühmadesse, millega tal on emotsionaalne side. On võimalik olla korraga eestlane, saarlane, feminist ja punkar või eestlane ja venelane, kui inimesel on mõlema identiteediga emotsionaalne side. Sidusaks ühiskonnaks on vaja, et selle liikmetel oleks kõigi muude identiteetide hulgas emotsionaalne side selle ühiskonna kõige kaasavama identiteediga – rahvusega.

Rahvus peab olema kaasav, aga mitte selle sõna äraspidises tähenduses, mis on levinud rahvusjärgses Euroopas ja tähendab eritingimuste loomist, et säästa inimest sotsialiseerumisest, et inimene tunneks end mugavalt just sellisena, nagu ta on. Äraspidi kaasamine on sama halb kui tõrjumine – mõlemal puhul seatakse meie ja nende vahele piir, inimene jäetakse sotsialiseerimata, tal lastakse olla ja elada võõrana ja teisena. Mõlemal juhul hoitakse inimene eemal emotsioonidest, mis ühendavad enamikku, iial teda enamiku hulka arvamata. Euroopa püüab seda vastuolu lahendada ja on asunud enamusidentiteeti lammutama, kuid tulemus ei muuda kindlasti ühiskonda kaasavamaks.

Sihipärane sotsialiseerimine

Tegelik kaasamine tähendab sihipärast sotsialiseerimist, et inimene saaks lisada oma mitmikidentiteedi kimpu ühe uue identiteedi. Iga uue identiteedi omandamine nõuab aega ja pühendumist. Isegi punkariks ei ole võimalik hakata ilma selle nimel mõnevõrra vaeva nägemata, rääkimata siis uue rahvusidentiteedi omandamisest. Kaasata tähendab anda inimesele võimalus uut identiteeti harjutada. Ta peab saama läbi käia inimestega, kes seda identiteeti valdavad, kes on selle juba omandanud.

Kaasata tähendab anda võimalus olla meie hulgas ja olla nagu meie, muu hulgas teha kaasa meie rituaale ja tähistada tähtpäevi, käia metsas ja rabas ning tervitada laulupeo rongkäiku, kuulata meie muusikat ja tantsida meie tantse. Ühesõnaga, elada ühes meiega meie elu. Siis kujuneb vähehaaval niihästi uus identiteet kui ka emotsionaalne side sellega.

Ajalugu on näidanud, et sihipärast sotsialiseerumist saab kohutaval kombel kuritarvitada. Natsi-Saksamaa on ilmselt kõige hoiatavam näide, ja nõukogude rahvusloomest on paljudel veel isiklikke mälestusi. Pole ka kahtlust, et igal ajal leidub iga rahva hulgas aktiviste, kes sooviksid mistahes hinnaga panna kõiki ühte jalga käima, nii nagu on ka neid, kelle arvates vähimgi katse kedagi sotsialiseerida on vihakuritegu. Kuskil nende kahe äärmuse vahel on eluterve ühiskonna mänguruum.

Euroopa praegune mure on, et eluterve mänguruum kipub tühjaks jääma, sest end vastastikku üles küttes joonduvad hulgad teineteise tasakaalustamiseks üha enam äärmuste poole. Ehk õnnestub Eestil end mänguruumi keskpõrandal piisavalt kokku hoides seda arengut vältida.