Eesti lipp.

FOTO: Urmas Luik / Parnu Postimees/

Euroopa on Eestile olnud pikalt eeskujuks, ent oleme olukorras, kus tuleks jätta kaasa minemata viimase aja rahvusjärgsete arengutega, kirjutab keeleteadlane Martin Ehala.

Tellijale Tellijale
  • Väikesed sisemised muutused suhtumises rahvusesse, mis veel 90ndatel Euroopas eriti silma ei torganud, on hakanud üha kiiremini kasvama, nagu väike veenire, mis uuristab tammi sisse auku. Praegu näib, et need muutused on saavutanud pöördumatu iseloomu, mille tagajärjel tundub tõenäoline, et Euroopa on suundumas rahvusjärgsesse arengujärku.
  • Ida pool raudset eesriiet elanud rahvad vaatavad seda arengut kummastusega. Viimased 25 aastat on nad järjekindlalt tegelenud oma rahvusriikide ülesehitamisega, mistõttu uued, varjamatult kosmopoliitsed ideed, mis Euroopa progressiivseid kihte ja nende juhte innustavad, tekitavad Ida-Euroopas ilmselget võõristust. Ja Eesti pole erandiks.
  • Euroopa on meile eeskujuks olnud vähemalt Noor-Eesti ajastust alates. Tõenäoliselt oleme aga praegu olukorras, kus tuleks taktitundeliselt jätta kaasa minemata viimaseaja rahvusjärgsete arengutega.