Vastukaja: lugemistunnid kohustuslikuks!

Aabits Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Vastukaja Anu Tontsi arvamusloole «Kas tänapäeva Eesti koolis peaksid olema lugemistunnid?» (PM 15.03).

Vanemuise teatri dramaturg Anu Tonts pakkus välja, et tänapäeva koolis võiksid (peaksid?) olema lugemistunnid. Minu meelest on see väga õige mõte.

Ma ei ole küll enam ise koolis tööl, kuid puutun tihedalt kokku nende õpilastega, kes vajavad järeleaitamist kas siis haigestumise või lihtsalt õpiraskuste tõttu.

Kõige silmatorkavam probleem on vilets lugemisoskus! Juba algkooli õpikutes on palju tekstimaterjali, mida tuleb nii lugeda, et selle järgi ka toimida osataks. Eriti tugevalt annab see tunda matemaatika sõnaliste ülesannete puhul. See omakorda tekitab probleemi õpetajal, sest on raske ära tunda, kas halvad tulemused on põhjustatud aine sisu omandamisest või hoopis viletsast lugemisoskusest ning napist sõnavarast. Nii võibki  juhtuda, et õpetaja teeb suuri pingutusi aine õpetamisel, samas tulemused eriti ei parane.

Minu meelest ei anna praegu oodatud tulemusi ka nn kohustuslik kirjandus. Vähese lugemuse üle muretseb 14. märtsi Õhtulehes ka keeleinspektiooni peadirektor ja lastekirjanik Ilmar Tomusk. Kui abituriendid suudavad aasta jooksul läbi lugeda kolm raamatut, siis on seda tõepoolest vähe. Et loetakse vähem kui varasematel kümnenditel, nendivad paljud, kuid samas ei ole ka laiemalt arutatud, mida siis ette võtta. Kas seda märgata ja leppida või on olemas ka häid kogemusi, mida jagada?

Minu meelest olekski üks võimalus eespool pakutud lugemistunnid. Kohustusliku kirjanduse puhul on vaja täpset eesmärgistamist, miks just konkreetset teost loetakse. Võimalusi on palju: laiendada sõnavara, suurendada empaatiavõimet tegelaste suhtes, oskust iseloomustada loodust, tajuda ajaloolist tausta jne Tööd raamatuga peaks alustama koos ja tunnis, tegeleda tuleks just nende lehekülgedega, peatükkidega, mis õpilased õpetaja sõnastatud eesmärgini viiksid. Siia sobib väga hästi ka valjusti lugemine.

Oma pedagoogiaegsest kogemusest mäletan absoluutselt õnnetut keskkoolitüdrukut, kes kurtis, et ta lihtsalt ei suuda seda Cervantese «Don Quijotet» läbi lugeda (864 lk). Paralleelklassi õpetaja ütles, et ta ei taha, et õpilased don Quijotet vihkama hakkaksid, ning seepärast andis ta lugemiseks konkreetsed ülesanded ja konkreetsed leheküljed, mida hiljem klassis koos läbi arutati ning ka valjusti ette kanti. Raske on mitte tajuda, kumb õpetamisviis õpilased raamatutest kaugemale viib.

Just kohustusliku kirjanduse puhul jääb sageli lugemise eesmärk sõnastamata. Väga sageli kujuneb hilisem arutelu lihtsalt mälu kontrollimiseks, kus õpilastel – tavaliselt kirjalikult – tuleb vastata mitmekümnele küsimusele stiilis, kes millalgi kellelegi midagi ütles. 

Tean, et õpetajate suurim probleem on ülepaisutatud õppekavad ning seepärast jääb üha vähem aega ka tunnis õpilaste suulise kõne jaoks. Miks mitte siis tõsimeeli pühendada mõned emakeeletunnid lihtsalt vaikselt ja valjult lugemisele?

Krista Sillar, endine õpetaja