:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7705157t1h676b.jpg)
Eestis peab saavutama erakondadeülese kokkuleppe riigi arenguks ja eduks vajalikes eesmärkides teaduse ja kõrghariduse rahastamisel. Esmane eesmärk peab olema rahastamise languse peatamine ja kümne aasta taguse taseme taastamine, võttes arvesse kulutuste osakaalu valitsussektori kogukuludest. Samuti tuleb leida teid eraraha kaasamiseks, kirjutab Tartu Ülikooli nõukogu esimees ja ASi Chemi-Pharm juhataja Ruth Oltjer.
Üleminekul tööjõumahukalt majandusmudelilt kapitali- ja teadmismahukale majandusmudelile suureneb järjest haridus- ja teadusasutuste roll majanduselus. Seda eeskätt tippspetsialistide ettevalmistamises, aga ka uute teadmiste loojatena. Sealjuures kasvavad nii tööturule sisenejatele kui tööturu püsiosalejate enesearendamisele esitatavad nõudmised.
Kutseõppeasutused ning kõrgkoolid peavad valmistama ette selliste teadmiste ja oskustega inimesi, kes on võimelised kasutama ja mõistma uue aja tehnoloogiaid ning oskama teha valikuid tehnoloogilise mitmekesisuse tingimustes. Eesti majanduskasvu üleval hoidmiseks peab seniselt madalalt tasemelt tõusma märgatavalt intellektuaalomandil põhinevate ärimudelite osakaal majanduses. Selleks on vajalik teadmiste kolmnurga kõikide külgede – hariduse, teaduse ja innovatsiooni – tõhus koostoimimine.
Teaduse kesksete eesmärkide juures on selge, et mida tugevamad on ülikoolid ja seal tehtav alusteadus, seda paremad on ühiskonna võimalused leida lahendused kõikidele oma praktilistele küsimustele.
On karta, et Eesti ei suuda saavutada oma teadus- ja arendustegevuse (edaspidi: TA) suurendamise eesmärke. Seda isegi siis kui riik oma strateegias «Teadmistepõhine Eesti» võetud lubadused ellu viib.
Selles strateegias on seatud sihiks jõuda teadus- ja arendustegevuse kulutuste osakaaluga SKPs kolme protsendini aastal 2020. Sellest kolmandiku panustab valitsus ning kaks kolmandikku erasektor. Kolme protsendi künnist ületavate riikide arv maailmas ei ole suur, kuid nendes riikides on sissetulekutase märgatavalt kõrgem kui Eestis. Eestis on vähe kõrgtehnoloogilist tööstust, vähe suurettevõtteid, kellel oleks ressursse TAsse investeerida, samuti puuduvad meil TA tegevust toetavad maksusoodustused ning meil napib toetusmeetmeid nn matching funds põhimõttel.
Praeguse arengutaseme juures pean oluliseks just valitsussektori kulutuste kasvu ja tuge ettevõtjatele nende võimekuse kasvatamiseks.
Ülikoolide teaduse rahastamise kasv aitaks vähendada projektipõhisust ja suurendada ametikohakindlust.
Kui TA rahastamine ei kasva, on realiseerumas Kristjan Vassili poolt väljatoodud risk, et noored hakkavad TA-süsteemist väljuma, veelgi enam, motiveerivate tingimuste puudumisel ei sisenegi. (Postimees, 4.03.2018 «Eesti teaduse nutune külg: aparatuuri ja betooni meil on, kuid sente lugev valitsus ajab noorteadlased vägisi välismaale»)
Aasta / Riik | 2012 | 2013 | 2014 | 2015 | 2016 |
Taani | 14,49 | 14,41 | 14,82 | 15 | 14,92 |
Eesti | 7,72 | 7,33 | 7,14 | 6,72 | 6,94 |
Soome | 15,95 | 15,56 | 15,27 | 14,98 | 14,27 |
Läti | 4,49 | 4,08 | 4,28 | 4,07 | 3,56 |
Norra | 10,37 | 10,44 | 10,65 | 11,13 | 11,06 |
Rootsi | 10,65 | 13,74 | 14,07 | 13,88 | 14,42 |
EL 28 | 7,47 | 7,7 | 7,8 | 8,05 | 8,14 |
EL 15 | 8,19 | 8,45 | 8,53 | 8,84 | 8,89 |
OECD | 7,89 | 8,07 | 8,21 | 8,29 |
On mõtlemapanev, et teadlaste suhtarvu poolest jääb Eesti maha mitte üksnes edukatest Põhjamaadest, vaid ka ELi keskmisest tasemest. Väga väike lohutus on selle juures üleolek naabermaast Lätist. Meil on vaja rohkem tarku inimesi, tippspetsialiste just ettevõtlussektorisse. Alles siis saame loota, et meie majandusstruktuur muutub teadusmahukamaks.
Aasta / Riik | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 | 2015 |
Taani | 2,92% | 2,94% | 2,98% | 2,97% | 2,91% | 2,96% |
Eesti | 1,58% | 2,31% | 2,12% | 1,72% | 1,45% | 1,49% |
Iisrael | 3,94% | 4,01% | 4,16% | 4,15% | 4,20% | 4,27% |
Korea | 3,47% | 3,74% | 4,03% | 4,15% | 4,29% | 4,22% |
Läti | 0,61% | 0,70% | 0,66% | 0,61% | 0,69% | 0,62% |
USA | 2,74% | 2,77% | 2,69% | 2,72% | 2,73% | 2,74% |
Võrreldes nende riikidega, kelle sarnased me tahame olla või kelle hulka kuuluda, iseloomustab meie nõrka positsiooni arenguks ka TA kulutuste madal osakaal SKPst. See seab ohtu meie jätkusuutlikkuse.
Kiiresti muutuvas maailmas muutub kõik kiiresti, ka oskused, mida tööturul vajatakse. Ettevõtjad ootavad ülikoolidelt lõpetajaid, keda on õpetatud uusi asju õppima ja kellel on võime kohaneda kiiresti muutuva töö sisu ja töökeskkonnaga.
Juba tasemeõppes tuleks õppetöö korraldada nii, et tänapäeva maailmas vajalikud suhtlemis- ja meeskonnatööoskus, tootmise tervikprotsesside mõistmine ja majandamisoskused oleksid ülikooli lõpetajatel sama head kui erialateadmised.
Eraldi vajab välja toomist ka probleemi lahendamise oskus, loovus ja analüüsioskus, mida paljudes esisaja ülikoolides õpetatakse lausa eraldi õppeainena, neile on lisatud ka psühholoogia alustõed.
Ettevõtjad ootavad ülikoolidelt lõpetajaid, keda on õpetatud uusi asju õppima ja kellel on võime kohaneda kiiresti muutuva töö sisu ja töökeskkonnaga.
Kuna organisatsioonid on järjest enam piiriülesed ja multikultuursed, siis kasvavad ka nõudmised keeleoskusele, eelkõige eesti, vene ja inglise keele oskusele ja oskusele edukalt toime tulla erinevates kultuurikeskkondades. Ka nende teadmiste ja oskuste väga heal tasemel õppimise ja praktiseerimise võimalusi tuleks ülikoolides pakkuda.
Gunnar Okk on toonud väga hea näite, mis juhtub, kui autoga sõidab kraavi tavaline inimene või rallisõitja. Tavainimene laseb reeglina käed roolist lahti või klammerdub rooli külge, rallisõitja jätkab ka siis juhtimist ning suure tõenäosusega suudab auto isegi kraavist välja juhtida. Nii et kõik on õpitav, õppida tuleb ka kriisiolukordade lahendamist.
Seega peame edasi arendama kõrgharidusõppe õppekavu ja õpetamise meetodeid, et senisest enam leida võimalusi üliõpilaste ülekantavate oskuste arendamiseks ja valmistada neid ette praktiliste ülesannete nutikaks lahendamiseks tänapäeva tipptehnoloogia tasemel.
Arenguhüppeks on meil vaja märksa rohkem doktorikraadiga tippspetsialiste. Võrreldes arenenud maailmaga on meil erasektoris ja avalikus sektoris märkimisväärselt vähem doktorikraadiga töötajaid. Suures osas on tänane doktoriõpe suunatud akadeemilise järelkasvu tagamisele. See on mure, millest on räägitud aastakümneid. Kuid kõigepealt tuleb selgitada, milliste oskuste ja teadmistega doktorikraadiga töötajaid vajavad ettevõtjad ja avalik sektor.
Tihtipeale ei saa erasektor ja ettevõtted kasutada doktorikraadiga töötajat juhtivatel kohtadel ja tippmeeskonnas ning maksta neile väärilist palka, kuna spetsialistil jääb puudu juhtimisoskustest, majanduslikust mõtlemisest ja ajakasutuse kiirusest ning operatiivsusest. Nii jäävadki nad enamasti projektijuhtideks.
Võrreldes arenenud maailmaga on meil erasektoris ja avalikus sektoris märkimisväärselt vähem doktorikraadiga töötajaid.
Et rakendada doktorikraadiga inimesi nii avalikus kui ka erasektoris, tuleks doktorantidele anda võimalus õppida juurde strateegilist juhtimist või ettevõtluse aluseid. Teadus- ja arendustegevuse mõttes oleks sellest väga palju kasu.
On äärmiselt oluline, et meil oleks doktorante, kelle teadustöö on otseselt seotud ettevõtetega ning et ka meie teadlased töötaksid mõnda aega ettevõttes. Teadmussiire käib ikka läbi inimeste ja nii saab teaduse ja ettevõtluse ühisosa kasvada.
Tänane tööandja ja ka ühiskond teadvustab bakalaureuse õpet endale kõrgharidusena, kuigi tegelikult on võimalik seda näha isegi lõpetamata kõrgharidusena või kõrghariduse esimese astmena, nagu Haridus- ja teadusministeerium ning Tartu- ja Tallinna Tehnika Ülikool kokku leppisid. See teadmine tuleks viia ka ühiskonda ja tööandjateni. Kindlasti tõstaks see teadmine magistrikraadi taotlejate arvu, mis omakorda tähendab Eestile targemaid inimesi ning suuremat võimalust kõrgema lisandväärtuse loomiseks.
Paindlikku valikuvõimalust vajab akadeemilise ja rakendusliku õppesuuna vahel ka kõrghariduse esimene aste. Rakenduslikus suunas tuleks suurendada erialaste oskuste õpetamise ja ettevõtte-praktika mahtu, arvestades töömaailma vajadusi ja arengusuundumusi.
Üks olulisemaid ülikoolide arenguvajadusi on elukestva õppe tagamine. Tasemeõppe korrastamisest ei piisa, vaja on pakkuda paindlikke, inimese töötamisega arvestavaid täiend- ja ümberõppe võimalusi.
Oluline on, et ümberõppe süsteem peab toetama majanduse struktuurimuutust. Eesti puhul alles selgitatakse välja majanduse vajaduste poolt ja OSKA süsteem on tänaseks analüüsinud vaid pooli tegevusvaldkondi.
Võib öelda, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi: IKT) arengu tõttu on muutused ees ootamas paljusid traditsioonilisi majandusharusid, kus on praegu hõivatud suur osa Eesti töötajaskonnast. Nende sektorite IKT mahukuse kasvuga kaasneb väiksem vajadus tööjõu järele, lisandub aga vajadus võimalusel ennetavalt tegeleda vabanevate inimeste oskuste-teadmiste parandamise ja tulevikutöödeks ettevalmistamisega. On igati tervitatav tööhõiveprogrammi raames töötajate kvalifikatsiooni tõstmine, mis võimaldab alates 2017. aastast toetada aastas ligi 10 000 üle 50-aastase inimese tööturukoolitust või tasemeõpet. Samas peaks ümberõpet võimaldama alates noorematest vanuserühmadest, kus oleme elukestavas õppes Põhjamaadele alla jäämas.
Ümberõppe süsteem peaks perspektiivis tuginema isetasuvuse põhimõttele, kus ümberõppest tulenevad tulud ületavad ümberõppega seotud kulusid.
Praktikalähedaseks, ettevõtlust toetavaks õppekorralduseks on välja töötatud mitmeid mudeleid ja meetmeid, mille rakendamine Eestis võiks olla tulemuslik.
Esiteks saame ühe võimalusena analüüsida nn Sandwich degree vabatahtliku rakendamise mõttekust Eestis, pakkudes seeläbi ka välistudengitele paremat stardipositsiooni Eesti tööturule sisenemisel. Sandwich degree võimaldab üliõpilasel üheks aastaks õppetegevusest vabaks saada erialase töökogemuse omandamiseks. Kuigi õppeprotsess pikeneb selle tõttu ühe aasta võrra, võib see kaasa aidata ka kooli kõrvalt töötamise ning materiaalsetel põhjustel õpingute katkestamise vähendamisele.
Teiseks võiks rohkem rakendada töökohapõhist õpet, üliõpilane õpib ja töötab osakoormusega paralleelselt, kuid talle koostatakse olemasolevate õppekavade baasil individuaalne õppekava, mis annab talle parima võimaliku väljaõppe lähtuvalt tema ametist ja ettevõtte vajadustest. Töökohal omandatud teadmisi ja oskusi on võimalik konverteerida ainepunktideks, lihtsustades nii õppekava täitmist. (TÜ informaatika õppekaval töökohapõhist õpet juba katsetatakse.)
Üliõpilane õpib ja töötab osakoormusega paralleelselt, kuid talle koostatakse olemasolevate õppekavade baasil individuaalne õppekava, mis annab talle parima võimaliku väljaõppe lähtuvalt tema ametist ja ettevõtte vajadustest.
Kolmandaks peaks muutma läbivaks tavaks, et ülikoolide teaduskonnad pakuvad tudengikandidaatidele infot lõpetajate töökohtade ja palga kohta kraadiõppe tasemete lõikes. Nii tõuseb ka üliõpilaste vastutustunne oma eriala valikul.
Neljandaks peab parandada rahastamise võimalusi kõrghariduse ja teaduskraadi omandamiseks. TÜ ja Tallinna Tehnikaülikool on selle juba ajutiselt, muude arenduste kõrvalt, enda kanda võtnud. On arutatud ka doktorantide tegutsemist töölepingu alusel. Loodame siiski, et siinkohal täidab riik oma lubadust ja tõstab doktorantide rahastust kokkulepitud tasemele.
Viiendaks tuleb ajakohastada õppelaenude süsteem, kaaludes prioriteetsemate valdkondade üliõpilastele lisastiimulite pakkumist õppelaenu kustutamise näol.
Eeltoodud probleemide lahendused nõuvad raha. Ilmselge on see, et maksumaksja rahast ei piisa ja kõike ei peagi sellest kinni maksma. Õppijal võiks ka omavastutus olla. Eraraha kaasamine haridusse on võimalik. Ülikoolidel on seejuures suur vastutus kõrghariduse kvaliteedi ja valitsusel õppimisele ligipääsu tagamisel.
Olen seda meelt, et õppimisvõimalus tuleks tagada kõigile, kes seda soovivad ja tasulist õpet ei peaks täielikult välistama. Eesti ühiskonna kestlikkuse jaoks on võtmetähtsusega elukestva õppe võimalused, sh ligipääsu võimaldamine juba töötavale, aga enesetäiendust kavandavale täiskasvanud õppijale.
Nii ülikoolide sees kui laiemalt räägitakse vajadusest eraraha kaasamiseks kõrghariduse rahastamisse. Seda on väljendanud ka Tartu Ülikooli nõukogu oma tegevuspõhimõtetes.
Olen seda meelt, et õppimisvõimalus tuleks tagada kõigile, kes seda soovivad ja tasulist õpet ei peaks täielikult välistama.
Kõrghariduse rahastamisse eraraha kaasamiseks on kolm peamist võimalust. Esmalt rahvusvahelised õppekavad, kus õppijatelt on võimalik õppetasu küsida. Kindlamalt tuleks selgeks rääkida aluspõhimõtted, millistel juhtudel vajame neid õppijaid sedavõrd palju, et võiksime neile ka õppetasuta vastuvõttu võimaldada (nt Eesti tuntuse küsimused, Eesti tööturule siirduvad välismaalased).
Teiseks täiendusõppe pakkumine, sealhulgas tasemeõppe ainete ja moodulite läbimise võimalus täiendusõppijana (eksternina). Kolmandaks kaugõppe või avatud ülikooli vormis tasemeõppe õppekavade valiku taaslaiendamine.
Kahe viimase meetme eesmärk on võimaldada täiskasvanud õppijail osaleda tasemeõppes nn sessioonidena (nädalavahetustel, õhtuti, lühiajaliste kursustena), osakoormusega. Seega toimuks õppetöö pikema aja vältel. Selliste kavade avamise peab ülikool praegu kokku leppima halduslepingus vabariigi valitsusega.
Tegelikult võiks ülikool sellised küsimused ise otsustada, kuid oluline on ka kõrgkoolide omavaheline koordineeritus. Tartus on selge trend üleminekuks päevaselt õppelt kaugõppele just magistrikavadel, Tallinnas aga pigem õhtuse õppe rakendamine. Siinkohal on oluline tagada ülikooli sisemiste õppekvaliteedi kriteeriumite järgimine. Kuna töötavad üliõpilased vajavad pikemat õppeaega ning sessioonõpe nõuab õppejõududelt suurt tähelepanu kontaktõppe ja iseseisva töö juhendamisel, on eraraha kaasamine igati põhjendatud.
Tartu Ülikooli senati ja nõukogu ühisel istungil mullu septembris ning Tartu Ülikooli nõukogu ja Tallinna Tehnikaülikooli kuratooriumi istungil mullu novembris arutati just sellisel kujul eraraha kaasamist. Sellise ettepaneku viisid ülikoolide esindajad Haridus- ja Teadusministeeriumile mullu detsembris.
Olen ka ise läbinud teise kõrgharidusena just sellise õppevormi avatud ülikoolis MBA kursusel ja ei kujuta ette, kuidas seda olnuks võimalik teha tavaõppes igapäevase töö kõrvalt. Õppida reedel, laupäeval ja pühapäeval oli minu kui igapäevaselt ettevõtja tööd tegeva inimese jaoks ideaalne variant. Kinnitan, et siinkohal tuleks rahaliselt appi ka tööandja, kes hea meelega hüvitab nii mõnegi tubli töötaja õpingud, et viimane ei peaks vahepeal oma tööpanust katkestama. Töötab ju niigi 75 protsenti tudengitest.
Kindlasti peaks kõik riskid ja võimalused enne (osalise) õppemaksu kehtestamist päevasele õppele olema põhjalikult läbi analüüsitud. Üldise õppemaksu kehtestamisega on oht riivata majanduslikult vähekindlustatud, ent talendikaid noori. Samuti võib tasuline kõrgharidus muuta ka noorte erialavalikuid, sealhulgas võivad nad otsustada Eestist lahkumise kasuks ning oleks väga halb, kui hariduses hakkaks toimima nn Läti viina efekt. Noored hakkaksid otsima maailmast tasuta kõrgkoole, mis aga üldjuhul eeldavad pärast lõpetamist sinna tööle jäämist.
Võimalik on, et hakatakse eelistama tööturul tasuvamaid erialasid näiteks loodusteadustele. Rahvusülikoolil on siin võrreldes teiste, spetsialiseeritud õppeasutustega kindlasti veelgi keerukamad valikud ja vastutusteemad.
Kui seda teha, siis praeguses situatsioonis tuleks kindlasti õppemaksust vabastada parimad ja ka vähese sissetulekuga peredest õppijad. Väga oluline on üles ehitada atraktiivne õppelaenu süsteem ja kokku leppida, millistel tingimustel õppelaenu kustutada saab.
Näiteks võiks riik sõlmida lepingud esisaja ülikoolidega nii, et meie ülikoolid saaksid saata oma parimaid tudengeid õppima tipp kõrgkoolidesse ja lõpetamise järgselt kustutada näiteks nende õppelaen, kui nad on töötanud lõpetamisjärgsest kümnest aastast vähemalt viis Eestis, tuues sel moel siia nii oma teadmust kui ka suhtlusvõrgustikud.
Praeguses situatsioonis tuleks kindlasti õppemaksust vabastada parimad ja ka vähese sissetulekuga peredest õppijad.
Kuna kõrghariduse rahastamine pole viimasel kolmel aastal tõusnud (Tartu Ülikoolis see isegi vähenes), siis on ülikoolid sattunud majanduslikku kitsikusse ja ei suuda oma kulusid kanda, sh nt õppejõududele konkurentsivõimelist palka maksta. Selle olukorra lahendamiseks on vaja kõigi osapoolte tahet ja otsustavust. Ülikoolid peavad kriitiliselt üle vaatama õppekavad ja sulgema need, millel nõudlus väike või olematu ja mis ei ole olulised kogu teadmiste süsteemis.
Pigem tuleb langetada otsuseid kõrgkoolides dubleeritud õppekavade osas, mida on tänapäeval üsna rohkesti, kuigi pisut varieeruvate nimetustega. Kui koolid ise ei suuda siin kokkuleppele jõuda, siis tuleks valida kas ühisõppe tee või kasutada välisekspertiisi.
2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 | 2015 | |
Investeeringud | 14,7 | 31,1 | 35,9 | 67,7 | 15,2 | 29,9 | 45,3 | 50,9 | 24,5 | 13 | 7,1 |
Personalikulu | 69,9 | 81,8 | 94,5 | 112,4 | 112,5 | 113,8 | 124,4 | 122,4 | 124 | 127,5 | 129,3 |
Majandamiskulud | 39,3 | 48,2 | 49,9 | 55,2 | 51,7 | 51 | 57,087 | 56,3 | 55,9 | 56,4 | 57,4 |
Muud kulud | 5,7 | 6,7 | 15 | 19,2 | 22,7 | 19,6 | 25,6 | 29,5 | 30,3 | 29,4 | 34,7 |
Kulud kokku | 129,6 | 167,8 | 195,3 | 254,5 | 202,1 | 214,3 | 252,5 | 259,2 | 234,6 | 226,3 | 228,5 |
Osakaal SKP-st | 1,15% | 1,24% | 1,20% | 1,54% | 1,43% | 1,46% | 1,51% | 1,44% | 1,24% | 1,15% | 1,13% |
Tabel 4. Eesti valitsussektori kulud kõrgharidusele kulukomponentide lõikes (mln eur). Allikas: HaridusSILM
TA investeeringute pidurdumine on nüüdseks andmepõhiselt tõestatud, sama kehtib tegelikult ka kõrghariduse kohta tervikuna. Ehkki Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) võrdlusstatistikas püsime Euroopas justkui (kõrg)haridusinvesteerijate tippude hulgas, on statistikaamet tänaseks selles metoodikas kahelnud ja tugineb pigem Eurostati metoodikale, mis on Eesti suhtes märksa karmim.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/07/6416709t1habc2.jpg)