Kolumnist prognoosib: Liivimaa kukutab Eestimaa valitsuse ehk raha paneb Ratta käima (15)

Tarmo Pikner
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Klaas (vasakul) ja Aadu Must.
Urmas Klaas (vasakul) ja Aadu Must. Foto: Sille Annuk

Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must kuulutas peale seitsmetunnist volikogu istungit, et kui valitsus jonnib edasi tselluloositehase eriplaneeringuga, taastatakse piir Liivimaa ja Eestimaa vahel, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Liivlastel on ärkamisaeg – Tartu apell (kaheksatuhandeline tselluloositehase vastane seltskond) andis valitsusele aega 1. maini Est-Fori miljarditehase eriplaneeringu lõpetamiseks. Tartu linnavõim tähtaega ei andnud, kuid selge on, et kokkulepet ei sünni. Investorid: uurige ainult siit, volikogu: ainult ärge uurige siit – samad sõnad, kuid teises järjekorras.

Niisiis – valitsus kukub ja mitte maksude kolimise pärast Läti-poolsele Liivimaale, vaid Eesti-poolse Liivimaa elamisväärse keskkonna kaitsmise eest.

Mõelge ise: kuidas on võimalik koostöö peaministriparteis, kui selle esimees Jüri Ratas ütleb: eriplaneering jätkub, sest vaja on uurida; teiselt poolt Aadu Must raiub oma rauda: riik ei saa sõita jõhkralt üle omavalitsusest, iseäranis Tartust oma ülikooliga. Veelgi hullem, viimase tütar Kadri Simson andis majandusministrina kooskõlastuse vihatud eriplaneeringule.

Klaas tulistab valitsust kõigis raudadest. Teised Reformi juhtpoliitikud on aga vait kui tummad oravad, kuigi peaksid võitlema liberaalse ettevõtluse eest.

Või olukord sotside leeris, kus ettevõtlusminister Urve Palo on samuti kooskõlastanud eriplaneeringu ja Tartus võitleb selle vastu lõvina Marju Lauristin. Partei esimees Jevgeni Ossinovski kaldub oma Ida-Viru ökopainajatega pigem Lauristini leeri. IRL on aga kõigesööja omas mahlas.

Reformierakond lebab mugavustsoonis

Hagu lisab tulle opositsioonis lebav Reformierakond, mänginud trumbid kätte Tartu linnapeale Urmas Klaasile, kes tulistab valitsust kõigist raudadest ja kõige eest. Samas, tartlaste jaoks on ta nende elukeskkonna kaitseingliks. Teised Reformi juhtpoliitikud on aga vait kui tummad oravad, kuigi peaksid võitlema liberaalse ettevõtluse eest. Iseäranis vait on peaministriportfelli sanga haarav Kaja Kallas.

Klaasil pole kaotada mitte midagi – riigikogu valimistel võtab ta isikumandaadi, kuigi jääb sellega Tartu linnapeaks. Pealegi, Toompeale teda ei oodata, kuna järgmine valitsus, kus on kindlasti Reformierakond, peab olemuslikult võitlema miljarditehase eest, ja siis pole Klaasi teeneid enam vaja.

Kahte investorit on rahvale näidatud (Polli ja Kohava), kuid neli rahastajat hoiduvad veel varju. Ei imestaks, kui need kargavad välja praeguste ekspertide ja asjameeste seast.

Maagiline sõna – investeering

Investeeringute fetišeerimine on võtnud ebamõistlikud mõõtmed. Nii kui kõlab sõna investeering, langevad poliitikud põlvili ja tänavad jumalat – algab raha- ja häältesadu. Nagu vanasõnagi ütleb, raha paneb Ratta käima.

Klaasil on õigustatud küsimus: milles seisneb riigi eriline huvi eriplaneeringut algatades? Kas 200 töökohta Andrus Ansipi väljenduses keedetud kaladega Emajõe kaldal? Või kardab valitsus investor Aadu Polli viimast lauset saates «Suud puhtaks» (ETV 07.03): kui tehast ei tule, jääb Eesti arengumaaks!

Samas, tselluloositehase investoreid ümbritseb juba enne tselluloosi keetmist mädamuna hais ja udu. Kahte investorit on rahvale näidatud (Polli ja Kohava), kuid neli rahastajat hoiavad varju. Ei imestaks, kui need kargavad välja praeguste ekspertide ja asjameeste seast.

Valede palett ja statistika

Nüüd, kui on selge, et Liivimaale tsellutehast ei tule (valgalased veel üritavad), on paras aeg kanaliseerida debatt Emajõest hoopis teise jõe sängi. Nimelt, sinna, kust oleks pidanud alustama: kas Eesti üldse kannatab välja puidurafineerimise tehast.

Kui uskuda metsateadlase Toomas Frey (ÕL 05.03) ja metsamajandaja Rainer Kuuba (PM 11.02) arvestusi (miks peaks neid vähem uskuma, kui udujuttu ajavaid keskkonnaministeeriumi kantslerit Andres Talijärve ja RMK juhti Aigar Kallast), siis tegelik pilt meie metsadest on sootuks teine, kui seda on serveeritud.

Niisiis, jättes kõrvale statistikaga žongleerijate numbrid, oleks metsa taastootmist arvestades aastane võimalik raiemaht 6-7 miljonit tihumeetrit. Tegelikult raiutakse vähemalt kaks korda rohkem ja arutlusele tulevas metsanduse arengukavas on planeeritud 14–16 miljonit tihumeetrit. Kuna metsa on raiutud seitsme aasta jagu ette, siis aastane raiemaht ei tohiks lähiaastail ületada 3-4 miljonit tihumeetrit. Siit ei saa isegi Est-Fori vajadust kätte ja praeguse olukorra jätkudes oleks kogu metsale ring peale tehtud 30 aastaga.

Asjata on tähelepanuta jäänud Aadu Polli ütlus, et ükski pank ei finantseeri projekti, mis on poolel tarneahelal konkurendi juurde (kui tehas oleks sadama lähedal, kust lähtub paberipuidu eksport).

Teisisõnu – paberipuidu väljavedu jätkuks sisuliselt samas mahus ja Est-Fori tehas saaks sõlmimisel oleva lepinguga RMK-lt lisaks oma puidu 15 aastaks. Absurditeater!

Arvestada tuleb, et meil on veel puidutooret vajavat ettevõtlust: graanulid, mööbel, majad. Kahtlustan, et selles asjas ei saa sotti enne, kui kitsed ja kärnerid on meie keskkonnakorralduses üksteisest taraga eraldatud.

Eriplaneeringu alusel võiks tekitada loodusmetsa 200 kändu, kus saaks läptopiga istudes saata Skype’i teel inglastele ja šotlastele ahastuseks pilte sellest, milline nägi kunagi välja nende praegune lagemaastik.

Ministeerium akadeemikute kätte!

Vahest on Eesti tulevikule kasulikum investeerida 200 töökohta hoopiski RMK poolt veel lagastamata põlismetsade jäänukites, vääriselupaikade liigirikkust avastades ja uurides. Eriplaneeringu alusel võiks tekitada loodusmetsa 200 kändu, kus saaks läptopiga istudes saata Skype’i teel inglastele ja šotlastele ahastuseks pilte sellest, milline nägi kunagi välja nende praegune lagemaastik.

Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere meelest oleks moodne puidutöötlemise tehas vajalik, kui me ei taha oma rikkust teistele kinkida. Samas, viidates ohtudele, et kliimamuutuste tagajärjel võib metsa taastootmine langeda, mistõttu raiemahtu peaks veelgi koomale tõmbama.

Siin tulen tagasi enda kunagise väljaöeldu juurde: keskkond ja meie unikaalne loodus on seda väärt, et selle haldamist mitte jätta poliitikute tuulepuhangute hoolde, ammugi mitte ministreile suvalist statistikat ettesöötvate ametnike kätte. Keskkonna valdkond tuleb viia Teaduste Akadeemia pädevusse!

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles