Martin Helme: ettepanek mainida hümn ära lipuseaduses on küüniline manööver, et hääletada maha hümniseadus

Martin Helme. Foto: Järva Teataja/Scanpix

Lipu jaoks on meil seadus olemas, vapi jaoks ka, aga terve rida ninanokkijaid leiab sellegipoolest, et hümni jaoks seaduse tegemine on juriidiline totrus, kommenteerib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme Toomas Jürgensteini arvamuslugu «Hümni kaitsmine tema kaitsjate eest».

Ausalt öeldes ei oleks iial uskunud, et meie poolt algatatud hümniseadus toob kaasa sedavõrd ägeda vastureaktsiooni. Konservatiivid on kultuurisõdalastena harjunud, et vasakpoolsed ja globalistid tegelevad süstemaatiliselt traditsioonide väljajuurimise, sümbolite õõnestamisega ja nende sisu moonutamisega.

Nad teevad seda, sest teavad, et kultuur on see, mis hoiab koos meie identiteeti ning meist ei ole võimalik teha multikultuurset, rahvusetut, sootut, isikupäratut manipuleeritavat tarbijat ilma võtmata meilt ära kõike seda, mis annab meile sisu ja raamid isiku ja rahvusena.

Rünnatavate asjade nimekiri on pikk ja ulatuslik, sest poppi väljendusviisi kasutades, ühiskonda kooshoidvad lõimed ulatuvad abielu institutsioonist presidendi omani ja Lihula ausambast hümnini. Ning kõiki neid lõimeid üritatakse eestlust või ka sugu ümber defineerida soovivate ja rahvusriiklust ning suveräänsust lammutavate radikaalide poolt läbi nüsida või pahupidi pöörata.

Jah, normaalsel ajal, normaalses olukorras võib-olla tõepoolest ei peaks iseenesestmõistetavusi seadusesse kirjutama. Aga me ei ela normaalsel ajal. Me elame ajastul, kus tuleb kannatlikult ja väsimatult seletada, et abielu saab olla vaid ühe mehe ja ühe naise vaheline püsiv liit. Et eestlane saab olla ikka ainult see, kelle esivanemate hulgas on eestlasi ja kel on mitme põlvkonna pikkune kultuuriside eestlusega, mitte igaüks, kes end eestlaseks nimetab. Et sugu on binaarne bioloogiline antus, mitte sotsiaalne konstruktsioon, et laulupidu on eestlaste traditsiooniline rahvusliku kultuuri kõrgsündmus, mitte platvorm sisserändajate enesehinnangu tõstmiseks.

Sellel on väga oluline taust, miks väga paljud inimesed ärritusid aastavahetusel ERRis hümni ärajätmisele. Eestlased on aastaid tundnud, kuidas Eesti riik läbi oma kõrgete võimukandjate ja rohkem või vähem ametlike tegude tähtsustab kõiki ja kõike muud kui eestlaste enesehinnangut.

Jah, normaalsel ajal, normaalses olukorras võib-olla tõepoolest ei peaks iseenesestmõistetavusi seadusesse kirjutama. Aga me ei ela normaalsel ajal. 

Me näeme ja tunneme selgelt, kuidas poliitiline koorekiht ja globalistlik meedia suhtub nina kirtsutades meie rahvuslikku väärikusse, meie rahvuslike sümbolite väärtustamisse, põlastab rahvuslike ideaalide edendamist hariduses, kultuuris, poliitikas. See on toimunud järk-järgult, järgides kultuurimarksistlikku juhendit ühiskonna lammutamisel ja kultuuri dekonstrueerimisel. Nii nagu kõik ideed, millega meie sotsid ja liberaalid tänapäeva Eestis opereerivad, nii on ka rahvussümboolika häbistamine vaimuvaeselt ja ajusid liigutamata maha kopeeritud Lääne vasakpoolsetelt.

Ainult et kui Läänes on protsessid kestnud umbes pool sajandit, siis meil on see toimunud oluliselt kiiremini, mistõttu vastuseis on ka tunduvalt ägedam. Taolise kopeerimise tõttu teame üsna täpselt, mis võtteid vasakpoolsed kasutavad ja teame sedagi, mis tuleb järgmisena. Sest hoolimata meie radikaalide pingutustest oleme siiski mitme aasta jagu maas kõige uuematest hullustest, mida uue parema maailmakorra loojad Läänes esitlevad.

Me ei reageeri üle

Hümni ründamine on järgmine etapp meie rahvusriikluse ja rahvusliku identiteedi lammutamisel. Oleme jõudnud ametlike kultuurinähtuste nagu laulupidu ründamistest riiklike sümbolite ründamiseni. Nii on see käinud ka Läänes. Kui keegi arvab, et me reageerime üle, siis ta ei taha teada või ei hooli sellest, mis on hümni teemal toimunud mujal maailmas.

Estofoobsed rahvusrenegaadid räägiksid muidugi pigem ühe postkaardi või eelnõu seletuskirja trükivigadest, mitte asja sisust. Jah, trükivead on kahetsusväärsed, aga nad ei muuda vähimalgi määral asja sisu.

Näiteks Kanadas, kus hümn on sarnaselt enamikele teistele lääneriikidele seadusega reguleeritud, muudeti hiljuti selle sõnu, et hümn oleks sooneutraalne – enam ei räägita seal rahva vägevatest poegadest, sest östrogeeni ajastul pole mehi vaja. Saksamaa võrdõigusvolinik nõuab, et riigi hümnist võetaks välja vennalikkus ja asendataks isamaa kodumaaga. Kuidagi tuttav nõue, kas pole? Tõepoolest, meie ebaoriginaalsed vasakpoolsed nõudsid äsja just sama.

Estofoobsed rahvusrenegaadid räägiksid muidugi pigem ühe postkaardi või eelnõu seletuskirja trükivigadest, mitte asja sisust. Jah, trükivead on kahetsusväärsed, aga nad ei muuda vähimalgi määral asja sisu. Sisu on see, et rahvusliku identiteedi ja rahvusriikluse lammutamise protsessi käigus on nüüdseks asutud ründama riiklikku sümboolikat ja see vajab vastulööki.

Ettepanek mainida hümn põimlausena ära lipuseaduses on küüniline manööver, et saada põhjus hääletada maha hümniseadus. Et selle lükke tegi IRL, näitab taas halastamatult, et nad pole mitte isamaaline jõud, vaid isamaaline õud. Siinkohal väärib veelkord eraldi märkimist, et lipu jaoks on meil seadus olemas, vapi jaoks ka, aga terve rida ninanokkijaid leiab sellegipoolest, et hümni jaoks seaduse tegemine on juriidiline totrus.

Hümni fikseerimist seaduses võib pooldada või mitte, kuid argumendid pole siin vähimalgi määral juriidilised, vaid üheselt poliitilised. Kõik need, kes hääletavad maha hümniseaduse, näitavad, et nad on rahvusriigi vastased. Paljudes põhimõttelistes küsimustes sunnib Konservatiivne Rahvaerakond kartellipoliitikuid näitama oma värvi. Võib-olla selle pärast ollaksegi praegu nii ägedalt vastu.