Toomas Jürgenstein

FOTO: Margus Ansu

Hümniga seotud vaidlused on toonud reljeefselt esile veel ühe tahu – tundub, et hümn vajab kaitset ka täna menetluses oleva eelnõu esitajate eest, kirjutab riigikogu liige (SDE) Toomas Jürgenstein. 

Viimastel nädalatel on üsna laialdaselt arutatud Eesti Vabariigi hümni kaitsmise vajadust. Riigikogule on esitatud vastav eelnõu, kus sätestatakse muuhulgas, et hümni esitamisel seistakse püsti, tsiviilriides mehed paljatavad pea ning viidatakse, et hümni teotajad võetakse karistusseadustiku alusel vastutusele.

Arvatavasti oli eelmises lõigus nimetatud initsiatiivi aluseks juhtum aastavahetusel, kus pärast presidendi kõnet Eesti Vabariigi hümni ei mängitud. Ka president Kersti Kaljulaid oli selle juhtumi pärast kurb ja vabandas: «Mul on kurb ja ma vabandan, et uusaastaöö ETV teleprogrammis hümni ei mängitud. Minule tuli hümni puudumine kontserdiplatsil halva üllatusena, kuid uskusin veel ka uue aasta esimestel tundidel, et tele-eetris see hümn siiski kõlas.»

Ometi on hümniga seotud vaidlused toonud reljeefselt esile veel ühe tahu – tundub, et hümn vajab kaitset ka täna menetluses oleva eelnõu esitajate eest. Nimelt on hümni kohta esitatud reklaam, mis paatoslikku algatusesse väga tõsised mõrad loob.

Reklaamil on kujutatud foto ühest EKRE juhtliikmest ning tema südantsoojendaval pühadesoovil: «Head Eesti Vabariigi aastapäeva!» on vabariik kirjutud väikese tähega. Edasi läheb aga samas vaimus: hümni pealkiri «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» on kirjutatud kujul «Mu Isamaa, õnn ja rõõm» ning hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannseni perekonnanimest unustati ära üks n-täht. Lugedes sellist reklaami peab osaliselt nõustuma eelnõu esitajate korduvate väidetega, et hümn vajab kaitset, ehkki kirjeldatud vigu ei saa tõenäoliselt käsitleda katsena hümni muuta. Küsimusi tekitab ka eelnõu seletuskiri, kus väideti, et Pärnu Endla rõdult kuulutati Eesti Vabariik välja 12. veebruaril 1918.  

Loomulikult võib vabanduseks öelda, et reklaam telliti mõnelt firmalt, kes tegid eelmises lõigus kirjeldatud vead, kuid minu arvates ei tee see olukorda paremaks. Kui poliitik ei kontrolli tema nimel välja minevat reklaami, mis puudutab Eesti Vabariigi aluseks olevaid sümboleid, on tegemist hoolimata ja ülbe suhtumisega hümni, ehkki karistusseadustiku alla selline tegevus siiski ei lähe. 

Sisulise poole pealt tahaks veel toonitada, et hümn on püha ning ei ole vaja panna seadusega end halvasti tundma ratastooli aheldatud inimest, kes hümni mängimise ajal tõusta ei saa, või tõsist usuinimest, kelle austab talle kõige pühamaid kaetud peaga. Ka nimetud näidete tõttu on esitatud eelnõu väga küsitav. 

Küll aga võiks tõesti seadustes olla Eesti Vabariigi hümn koos autoritega märgitud. Selleks on välja pakutud mõistlik võimalus täiendada lipuseadust, kus oleks selgelt märgitud, et Eesti Vabariigi hümniks on «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», mille viisi autoriks on Friedrich Pacius (rootsipäraselt Fredrik Pacius) (1809 - 1891) ja sõnade autoriks Johann Voldemar Jannsen (1819 - 1890).