/nginx/o/2018/03/07/7667109t1h28d3.jpg)
Olen nõukogude ajal üles kasvanud ja naistepäevamälestused manavad silme ette pildi kodu poole veerevatest eri joobeastmega meestest, veidi väsinud nelgid peos. Aga see oli ju ometi aastakümnete eest ja uus põlvkond on vahepeal peale kasvanud. Kuidagi uskumatu tundub, et ikka veel on naistepäev Eestis valentinipäeva ja emadepäeva ristsugutis nõukogude traditsiooni lillelises marinaadis, kirjutab Feministeeriumis Manchesteri ülikooli dotsent Kai Uus.
Ei usu, et armastatud meestearst Margus Punab oma interdistsiplinaarteaduslikku arutelu imiteerivas näpuvibutuses feministidele konkreetselt mind silmas pidas, aga kahtlemata kvalifitseerun ma välismaal elava ja tema põlvkonnast pärit naisena nn äärmusfeminismi maaletoojaks. Saan aru, et see ei ole mõeldud teps mitte komplimendina, aga see on nii vaimukas silt, et plaanin selle panna oma visiitkaardile.
Ma ei tea, miks Punab võtab arvata, et minusugusel enam Eesti elust mingit arusaamist pole. Suhtlen Eestis elavate inimestega iga päev ja tean, et paljud Eestis elavad mitmesuguses vanuses inimesed nõustuvad paljude mu vaadetega. Paraku ei ole Eestis elades turvaline end feministina alati vabalt väljendada ja seetõttu ei jäägi mul muud valikut, kui siinkohal ohutust kaugusest mõlgutada.
Mis siis minu kui feministi vaated äärmuslikuks teeb? Näiteks see, et tunnen nördimustunnet, nähes, kuidas Eestis järjekordselt naistepäeva tähistatakse. Kui mu praeguses kodulinnas Manchesteris toimuvad igasugused inspireerivad loengud ja näitused tähistamaks naiste saavutusi poliitikas, heategevuses, teaduses, kunstis, äris jne, siis Eestis ilustasid möödunud aastal ajalehti pildid meestest, kes ostsid naistele, kellega nad 8. märtsil kokku puutusid, lilli.
Ma poleks pidanud imestama: olen nõukogude ajal üles kasvanud ja naistepäevamälestused manavad silme ette pildi kodu poole veerevatest eri joobeastmega meestest, veidi väsinud nelgid peos. Aga see oli ju ometi aastakümnete eest ja uus põlvkond on vahepeal peale kasvanud. Kuidagi uskumatu tundub, et ikka veel on naistepäev Eestis valentinipäeva ja emadepäeva ristsugutis nõukogude traditsiooni lillelises marinaadis.
Tunnen nördimustunnet, nähes, kuidas Eestis järjekordselt naistepäeva tähistatakse.
Naistepäev on ju originaalselt hoopis teise tähendusega, nimelt tähistada naiste saavutusi ühiskonnas väljaspool nende nn traditsiooniliselt ootuspärast rolli. Ja Riina Solman (EPL, 6.03.2018), feminism ei tähenda, et «emadust eneseteostusele vastandatakse», kus «lapsi soovivate naiste eneseteostusvõimalus jalge alla tallatakse». Sellised järeldused on kuritahtlikult meelevaldsed.
Feminismi alustala on austada naise õigust valida mitte ainult kahe võimaluse vahel, vaid ka endale sobivate kombinatsioonide kasuks. See on õigus, mida meeste puhul on alati loomulikuks peetud; õigus, mida naistel pole lõviosa inimkonna ajaloost olnud. Naistepäev on päev, mil tähistada selle inimkonna ajaloo mõttes uhiuue õiguse üliedukat kasutamist ja mõelda sellele, kuidas kõik maailma naised ja tüdrukud seda õigust enda ja oma kogukonna hüvanguks rakendada saaksid.
Naistepäeva ümbervormimisega ei soovi ma kõige vähemalgi määral pisendada emade rolli või kutsuda üles romantilist partnerit või elukaaslast tähelepanuavaldustest ilma jätma, aga meil on emadele ja vanaemadele tähistamiseks olemas emadepäev, armastajatele valentinipäev. Lisaks saab aasta läbi ilma igasugu erilise päevatagi oma armsatele inimestele toetust ja tunnustust avaldada.
Aga rahvusvaheline naistepäev on päev, millel on eriline ajalooline ja globaalne tähendus, seega võiks Eestis kaaluda selle päeva värskendamist selliselt, et see vähegi kajastaks oma tõelist tähendust.
Mis mind alati aga korralikult imestama paneb, on see, et ettepanekule naistepäeva tähistamist kaasajastada järgneb tavaliselt pahameelepurse just mõnelt naiselt: «Mulle ikka meeldib, kui mehed mind naisena kohtlevad.» Kuidas see «naisena kohtlemine» täpselt välja näeb? Kui suhteliselt pealiskaudne kombemäng välja arvata, näen kahjuks eelkõige lokkavat lugupidamatust naiste vastu.
Millegipärast on «naisena kohtlemise» stampnäide üllatavalt sageli «mulle ikka meeldib, kui mehed mulle ust lahti teevad.» Mis jama nende ustega ometi on? Kõik inimesed võiksid olenemata soost üksteise vastu üleüldse viisakamad olla ja uksi avada kõigile, olgu nad siis mehed, naised, lapsed või salongikõlbulikud koduloomad. Ja muuseas, kui kord juba ustest räägime, siis üldse oleks ehk rohkem vaja uksi, mis automaatselt avaneksid, et ka ratastooli kasutavad inimesed neist läbi saaksid. Aga tõenäoliselt paigutatakse üleskutse kõigile inimestele olenemata soost teisi viisakalt ja lugupidavalt kohelda sooneutraalsuse propaganda pealetungi kategooriasse, sest arusaamatust on ju lõbus teeselda.
Äärmusfeminismi maaletoojana ei saa ma jätta võrdlemata reaktsiooni #metoo liikumisele Eestis ja, kui kasutada Punabi suu(re)pärast väljendit, meie «suurtes eeskujuriikides».
Kui 2006. aastal Tarana Burke’i algatatud #metoo oktoobris 2017 laiema avalikkuse teadvusesse jõudis, siis hakkas Eestis teravalt silma, kui palju oli neid, kes küll on kogenud seksuaalset väärkohtlemist (seksuaalsest ahistamisest seksuaalvägivallani), kuid lisasid kohe kiiresti juurde, et nad on selleks liiga targad ja kanged ja tublid ja uhked, et sellest numbrit teha.
Paratamatult jääb mulje, et see kurikuulus eesti naise kangus on tegelikult allaandmine tõdemusele, et «elu on kord juba selline» ja parem on lihtsalt halva mängu juures head nägu teha.
Pole mingit kahtlust, et igaühel on õigus oma kogemusi interpreteerida, nagu nad tahavad. Veelgi enam, inimestel on õigus seda #metoo liikumist hoopis täielikult ignoreerida ka siis, kui neid on seksuaalselt väärkoheldud. Pole sugugi minu asi individuaalseid raamistusi kommenteerida. Aga grupi tasemel jääb mulje, et kogukondades ja riikides, kus naistel puudub reaalne usk, et asjad lähemas tulevikus nende jaoks paranevad, on ohutum keskenduda toimetulekustrateegiate arendamisele, millest kõige efektiivsemad tunduvad olevad eituse ja pisendamise mitmesugused versioonid.
#metoo kontekstis näeme seda kõigis tugevalt patriarhaalsetes ühiskondades, sh endise idabloki maades. Paratamatult jääb mulje, et see kurikuulus eesti naise kangus on tegelikult allaandmine tõdemusele, et «elu on kord juba selline» ja parem on lihtsalt halva mängu juures head nägu teha. Usutavasti oli see omaaegses külaühiskonnas asjakohane ellujäämisstrateegia, kuid ma pole sugugi veendunud, et kaasaegses kontekstis niisugune harjumuspärane enda maha salgamine pikas perspektiivis edasiviiv või isegi terve on.
Ahistamisteema on valus ja raske, sest seksuaalse väärkohtlemisega käib kaasas häbi: häbi selle pärast, et üleüldse ohvriks sattusin; häbi selle pärast, et ei reageerinud väärkohtlemise ajal «õigesti»; häbi selle pärast, et ei reageerinud pärast väärkohtlemist «õigesti»; häbi selle pärast, et võibolla ei saanudki pikka aega aru, et üldse olin ohver. Nii palju häbi. Eestis tundub üldse, et ohver olla on ikka palju suurem häbi kui olla väärkohtleja või kurjategija. Seda seostatakse nõrkusega või rumalusega ja nagu teame – loll saab kirikuski peksa. Kuid see häbi on täiesti vales kohas. Ainus, kes häbi peaks tundma, on väärkohtleja või kurjategija.
Mäletan, et kui #metoo esimest korda meie teadvusesse jõudis, siis minu Eestis elav 80-aastane ema oli vast veidi skeptiline selle suhtes, kuid see andis meile esimest korda võimaluse vestelda sellel raskel ja tähtsal teemal.
Mida patriarhaalsem on ühsikond/kogukond, seda rohkem seda valesti paigutatud häbi toidetakse. Ohvrite süüdistamist on igal pool, ka meie «suurtes eeskujuriikides», kuid nii seksuaalahistamise, seksuaalvägivalla kui ka lähisuhtevägivalla ümber käivat diskursust jälgides on ilmselge, et Eestis on ohvrisüüdistamine praktiliselt rahvussport.
Tulles tagasi #metoo juurde, siis kuulates selle asutaja ja juhi Tarana Burke’i mõtteid, ei ole see liikumine eelkõige vestlus ohvriks olemisest, vaid võimestamine empaatia kaudu. Mäletan, et kui #metoo esimest korda meie teadvusesse jõudis, siis minu Eestis elav 80-aastane ema oli vast veidi skeptiline selle suhtes, kuid see andis meile esimest korda võimaluse vestelda sellel raskel ja tähtsal teemal.
Oleme emaga väga lähedased, kuid me polnud kunagi oma lugusid jaganud. See oli ilus ja valus vestlus ja tundsin, kuidas meie isegi emotsionaalselt lähedane ja toetav side veelgi tugevamaks sai. Ma tean, et nii paljud emad ja tütred, vanaemad ja lapselapsed, eluaegsed südamesõbrannad, partnerid, abikaasad, sõbrad, kolleegid pidasid neid vestlusi ja need olid tähenduslikud ja tervendavad. Ise olen neid vestlusi nii silmast-silma kui ka sotsiaalmeedias pidanud sadade naiste ja meeste ja teistega ja tunnen, et oleme kõik selle käigus kuidagi paremaks saanud. Reflekteerinud selle üle, mida me peame normaalseks, mõelnud omaenda ja teiste piiridest.
Ebaproprortsionaalselt palju on räägitud sellest, et #metoo on nõiajaht meestele. Esiteks, kes natukenegi nõiajahi ajalugu tunneb, saab vast ise aru, kui tohutult irooniline on see võrdlus. Teiseks, jälle tsiteeriksin Tarana Burke’i vastust: «Men, men, men. All about men. Again. This notion is a distraction to what’s it all about. It is about finding healing and joy after trauma». (Mehed, mehed, mehed. Kõik on meestest. Taaskord. See mantra juhib tähelepanu kõrvale asja ivast. Sellest, kuidas leida tervenemine ja rõõm pärast traumat.)
Üleüldse on tähtis rõhutada, et see pole mingi naised meeste vastu liikumine. See on liikumine, mis on suunatud nende vastu, kes väärkohtlevad teisi inimesi, kasutades oma füüsilist, majanduslikku, ühiskondlikku ja poliitilist võimu. See, et tüüpiliseks väärkohtlejaks on mees ja tüüpiliseks ohvriks naine, on lihtsalt meie patriarhaalse elukorralduse peegeldus.
Samas, kuigi #metoo eesmärk on kannatanutute ühtehoidmine ja õlatunne, on selle liikumise osa (ja tegelikult suhteliselt väiksem, kuid rohkem tähelepanu pälvinud osa) väärkohtlejate ja vägivallatsejate peatamine. See on keeruline protsess, kuid vähem oluline pole see, tõepoolest nüüd esimest korda ajaloos naisi kuulatakse ja usutakse.
Vast kõige häirivam minule (ja olen aus, märkan seda ka omaenda reaktsioonides), on see, kui palju hõlpsam on uskuda halba käitumist inimeselt, kes meile ei meeldi või kellega meil on poliitilised erimeelsused ja kui palju keerulisem on see siis, kui inimene, keda hindame kunstniku, poliitiku või isegi hea sõbrana, osutub väärkohtlejaks. Sarah Silvermani reaktsioon oma hea sõbra Louis CK süüdistustele on minu meelest erakordselt aus ja liigutav näide, kuidas toimida.
Palju, isegi Eestis, on räägitud andeks palumisest. Mina isiklikult ei kujuta ette paremat vabanduse palumist kui Dan Harmoni monoloog, mis näitab, kuidas ta on asja üle tõeliselt reflekteerinud ja aru saanud, mida ta teisele inimesele tegi ja miks. Samas on muidugi kuuldud ja nähtud igasugu naljavabandamisi à la «vabandust, kui te solvusite» või vabandamisi, millele järgnev ilmselgelt näitab, et väärkohtleja meelest oli see kõik tühjast tüli tegemine, et nad pole millestki aru saanud ja mingit tegelikku vastutust endale oma tegude eest ei võta.
Ükski naine ei ole vastutav oma mehe halva käitumise eest, ei pea andma kellelegi aru, miks ta tema juurest ära ei lähe või miks läheb. Las igaüks vastutab oma käitumise eest ise.
Ojasoo Eesti Vabariigi aastapäeval avaldatud süütunde tekitamine, kus vägivallatsemisega vahele jäänud mees süüdistas 104 kirja kirjutajaid oma laste õudusunenägudes, on sedasorti käitumise eredalt mage näide. (ERR, 24.02.2018)
Veel üks kummaline fenomen on halvasti käitunud meeste kaasade dzotile viskumised või muud tammivinetlikud avaldused, mida Eestis siiani hoogsalt harrastatakse. Huvitaval kombel on need Läänes pigem hääbuv nähtus. Arvan, et see muutus on põhjendatud üha kasvavast tõdemusest, et ükski naine ei ole vastutav oma mehe halva käitumise eest, ei pea andma kellelegi aru, miks ta tema juurest ära ei lähe või miks läheb. Las igaüks vastutab oma käitumise eest ise.
Paljud need, kes #metoo liikumist summutada tahavad, teesklevad segadust ja ahastavad: «Kuidas me nüüd üldse enam naistega suhelda saame? Varsti ei tohi tere ka öelda.» Mu lemmikkarje on: «Nii sureb inimkond välja». Keeraks seda hüsteeriakraani veidi vaiksemaks? Kas te tõesti ei tea, kuidas lugupidavalt ja viisakalt suhelda oma naissoost tuttava, kolleegi, alluva, tudengi või patsiendiga? Tuleb taas tsiteerida Tarana Burke’i: «You don’t have to be scared, just be respectful.» (Sa ei pea olema hirmul, ole lihtsalt lugupidav.) Täpselt nii lihtne see ongi.
Tegelikult on tohutult kurb, et nii suur osa mu naistepäevamõtisklusest on naiste väärkohtlemisest. See peaks olema elementaarne ja minu meelest ei pea selleks olema feminist, liiatigi veel äärmusfeminist, et tahta, et kõik inimesed sõltumata soost saaksid elada ja töötada ilma ahistamist või vägivalda kartmata. Ma tõesti ei saa aru, kuidas see isegi vastuoluline teema on? Tõstaks kasvõi natukenegi oma üleüldist ootuste latti?
Oleksin palju rohkem tahtnud rääkida esindatusest. Ja sellest, kui palju see muudab. Usun, et paljud, kellel on väikesed tütred ja, väga oluline ka, pojad, on märganud, kuidas fakt, et meil on lõpuks ometi presidendiks naine, muudab laste arusaama, mis on normaalne.
Tulles jälle tagasi oma kalli 80-aastase ema juurde, siis ma olin pisarateni liigutatud, kui ta mulle teatas, millist uhkust ta tundis, kui Kersti Kaljulaid paraadil vägesid tervitas. «Nii kihvt tunne, et naine on president,» ahhetas mu ema, naine, kes terve oma elu olnud edukas professionaal ja kelle tööalaste saavutuste üle olen ma lõputult uhke. Naine, kellel on olnud igasuguseid ülemusi – häid, keskpäraseid ja halbu –, aga kellel pole olnud mitte ühtegi naissoost ülemust. Mul on hea meel, et tema silmad seda näevad. Küll oleks tahtnud, et ka mu vanaema seda oleks näinud, sest just tema oli see, kellelt oma feministliku mõttelaadi pärinud olen.
Esinduseteemalised vestlused kisuvad aeg-ajal päris naljakaks. Facebooki grupis «Virginia Woolf sind ei karda!» arutati rektorivalimisi ja jutuks tuli Margit Sutropi kandidatuur. Kohe olid platsis inimesed, kes teatasid, et sugu pole oluline. Mis ajast? Nii palju, kui mina tean, on 1632. aastast olnud Tartu Ülikooli rektorid alati mehed. Kui sugu poleks kunagi oluline olnud, siis ehk oleks aja jooksul rektoriametit pidanud pooleks mehed ja naised. Lihtsalt nii on täiesti kogemata juhtunud, et alati on mehed olnud? Küll võiks olla muhe elada sellist muinasjuttu uskudes …
Aga võibolla mul on nii äärmuslikud vaated, sest neid on mul siin ekstreemfeminismi tingimustes idandatud; nimelt töötan ülikoolis, mis esimesena UKs valis endale naissoost rektori. Dame Prof Nancy Rothwell määrati ametisse aastal 2010, seega, olgem ausad, see on ka siin väga uus fenomen, sest UK on samasugune patriarhaatlik ühiskond nagu Eesti, lihtsalt veidi teadlikum oma vajadusest muutuda ja igal tasemel, ka oma juhtimisstruktuurides populatsiooni paremini peegeldada. Ja seda mitte ainult seetõttu, et see on õiglane seni esindamata gruppide suhtes (ja see juba iseenesest oleks täiesti piisav põhjus), vaid ka seetõttu, et erinevaid perspektiive laua ümber kogudes muutuvad meie institutsioonid lihtsalt efektiivsemaks.
Lisaks esindatusele kõige kõrgemal tasemel tahaks, et naiste koduvälist panust ühiskonda märgataks ja tunnustataks igal tasemel. Praegune iibeteemaline diskursus on muutunud nii kuumaks, et see annab eelkõige meessoost ekspertidele litsentsi rääkida naistest sellisel toonil, mis jätab mulje, et kui naised lihtsalt ühel päeval enam üldse tööle ei läheks, siis ei paneks justkui keegi tähelegi. Võibolla peakski järele proovima, nagu Islandil naised seda 24. oktoobril 1975. aastal päris tulemuslikult tegid.
Naiste hindamist (või pigem küll alahindamist) Eesti ühiskonnas illustreeris üsna tabavalt Vabariigi 100. sünnipäeva eel Postimehes Eesti märgi hääletus, kus ainus reaalselt Eestis tegutsenud naine oli Ita Ever (tore seegi) ja see oligi kõik. Ja see oli piisavalt pikk nimekiri, kus oli esindatud palju mehi ja isegi kukeseened.
Praegune iibeteemaline diskursus on muutunud nii kuumaks, et see annab eelkõige meessoost ekspertidele litsentsi rääkida naistest sellisel toonil, mis jätab mulje, et kui naised lihtsalt ühel päeval enam üldse tööle ei läheks, siis ei paneks justkui keegi tähelegi.
Saates «Suud puhtaks» (14.02.2018) pahandas nii mõnigi mees väljendi «sünnitusmasin» kasutamise peale. Tõesti? Ei meeldi see väljend? Võin kinnitada, et feministidele meeldib see veel kümme korda vähem, aga kui iibeküsimuses mingigi konstruktiivse ja naisi kaasava ja austava lahenduseni tahetakse jõuda, siis võiks küll natukenegi tähele panna, mis tooniga praegu sünnitusealistest naistest räägitakse. Praegune toon meenutab Margaret Atwoodi «Teenijanna lugu».
Punab oma arvamusloos süüdistab minusuguste «imporditud äärmusfeminismi» «järjest süvenevas sugudevahelises usaldamatuses ja konfliktsituatsioonide arvu kasvus». Oeh. Esiteks on väga silmakirjalik teha nägu, nagu ennevanasti oleks mingi imeline harmoonia valitsenud. Võibolla pealtnäha valitseski, aga see tuli naine-teadku-oma-kohta hinnaga.
Teiseks pole mingit põhjust väikest konflikti karta, pigem aitab see lõppkokkuvõttes lahenduste poole liikuda. Kolmandaks ei saa ei mina ega minusugused importijad endale seda kuulsust küll võtta, et meie Eesti elu nii palju mõjutame. Eestis elavad naised ja mehed ei ole mingid maailmast ära lõigatud ullikesed; kõik loevad, reisivad, suhtlevad, mõtlevad, vaidlevad ja õpivad; paljud noored seiklevad mujal maailmas ja tulevad tagasi Eestisse ja, on täiesti arusaadav, et paljud neist toovad kaasa värsket õhinat, et Eestis oleks KÕIGIL parem elada.
Pole midagi uut idees, et kui probleemidest ei räägi, siis need, keda need otseselt ei puuduta, võivad teha näo, et probleeme lihtsalt polegi ja nendel, kellel on alati hea olnud, on hea edasi. Ja igasugune status quo kõigutamine on tühjast tüli. Sest need, kes on harjunud privileegidega, tajuvad võrdsust rõhumisena.
Minu kogemus on, et Eestis saadakse üllatavalt pahaseks, kui sõna «privileeg» vestlusesse tuua. Jääb mulje, et inimestel seostub sõna privileeg mingi aristokraatliku luksuse või kuningliku küllusega. Mu meelest võiksime kõik veidi oma privileegide üle mõelda. Minu partner Anthony, kes ei ole teps mitte kuninglikust soost, kuid sellelegi vaatamata nn näidisprivilegeeritud inimene (cis-mees, valge, heteroseksuaalne, terve kehaga, keskklassi kuuluv) ütleb privileegi kohta lihtsasti ja ilusti: «Use your privilege to help make things better for others rather than feel defensive about having been on the right side of an accident of birth.» (Kasuta oma privileegi selleks, et teisi aidata, selle asemel, et tõmbuda kaitseasendisse oma õnneliku juhuse pärast olla sündinud «õigel pool».) Minu meelest enam paremini ei anna seda mõistet selgitada.
See aeg, et ainult mehed arutavad ja ainult mehed otsustavad, on õnneks tegelikult igavesti läbi (saamas).
Kuna see on nii lihtne kontseptsioon, siis pole tegelikult mingit põhjust, miks nii paljud muidu igati mõistlikud inimesed kaitseasendisse tõmbuvad ja tonte näevad seal, kus tegelikult on hoopis lahendused. Ma ei näe sugude vahel mingit lahendamatut konflikti. Selge on see, et naised, mehed ja kõik teised peavad töötama koos, et lahendusi leida. See aeg, et ainult mehed arutavad ja ainult mehed otsustavad, on õnneks tegelikult igavesti läbi (saamas).
Tulles tagasi alguse juurde, siis ma ikka ei suuda ka kõige parema tahtmise juures välja mõelda, mis minu vaadetes võiks äärmuslikku ja Eestile oma olemuselt võõrast olla. Minu arusaama feminismist võtab kokku Marie Sheari 1986. aastast pärit definitsioon «Feminism is the radical notion that women are people.» (Feminism on radikaalne arusaam, et naised on inimesed.) Kas see mõte on tõesti 2018. aastal Eesti Vabariigis liiga äärmuslik?
Head rahvusvahelist naistepäeva!
Dr Kai Uus on Manchesteri ülikooli dotsent ja olnud foorumi «Virginia Woolf sind ei karda!» administraator aastatel 2012-2016.