EKI keelekool: miks ei tohiks suruda tuletist «ümbertöötus» «ümbertöötluse» asemele?

Õigekeelsussõnaraamat. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti kirjakeele normi aluseks on teadagi  ÕS. «Õigekeelsussõnaraamat» on sajandi jagu aega eesti keele kasutust suunanud, samas n-ö seadusjõu omandas ta alles mõniteist aastat tagasi.

See tähendab, et ÕSi pole koostatud teadmises, et ta on seaduslik normikogu, vaid see kohustus on talle peale pandud tagantjärele. Sellest on minu arvates sündinud hea kõrval ka halba. Nimelt sisaldab ÕS keelendite kasutuse kohta üksjagu soovitusi, mis nüüd on justkui osutunud normatiivseks.  

On suur vahe, kuidas inimene suhtub keeleharitlase soovitustesse (meenutagem kas või Henn Saari või Mari Tarandi keelesaadete populaarsust) ja kuidas ta suhtub kirjakeele normi, mis «peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist». Tuleb olla keeleasjus võrdlemisi enesekindel, et selle kindlas kõneviisis sedastuse valguses suuta soovitusi vaagida, neid võtta või jätta. Tunduvalt lihtsam on ÕSi soovitustesse suhtuda kui ettekirjutustesse.

Leksikograafina on mul seda, kuidas keel muutub, väga huvitav jälgida. On omaette keeruline küsimus, mis moel ja määral keelemuutusi sõnaraamatus kajastada, ja kindlasti on seda topelt keerukas ja vastutusrikas teha olukorras, kus sõnaraamat on üksiti kirjakeele normi määraja. Siiski näikse mõni ÕSi soovitus olevat kivisse raiutud ja tegelik keelekasutus näitab hoopis muud. 

Argo Mund kirjutab oma Postimehe keelekooli arvamusloos «Ümber-sõnu» (3.03.), et  «ümber vaatama» ja «ümber töötlema» on ebasoovitavad ühendid, esimene seepärast, et venelaenuline, teine, sest liiane. Mõlemad väited on õiged, aga mis siis?

Laensõnu, sh vene laene, on eesti keeles otsatu hulk (selle kohta loe täpsemalt nt etümoloogiasõnaraamatu eessõnast (http://www.eki.ee/dict/ety/ety.pdf), ja liiasus on isetekkeline nähtus keeles, mille ebasoovitavaks pidamisel peaksid olema sügavamad põhjused kui tema pelk esinemus ise. On palju argumente, millega keelendeid saab tõrjuda (nt Argo Mundi artiklis ümber vaatama’st sobivamaks peetud revideerima’legi saab ette heita laenulisust, lausa võõrsõnalisust, muutma on koormatud paljude tähendustega,  uuesti läbi mõtlema lohisev jne, jne), aga kogu tõrjumistöö kõrval ei tohiks tähelepanuta jätta tegelikku sõnakasutust. Selle hindamiseks on tänapäeval Eesti keeleteadlastel kasutada enam kui miljardist sõnast koosnev keelekogu (vt siinsamas rubriigis ilmunud M. Langemetsa «Eesti keel miljard+») ja minu arvates on keelendi elujõud olulisim argument tema «õigekeelseks» tunnistamisel. Näiteks on «ümber töötama» ja «ümber töötlema» vahekord ülalnimetatud tekstikogu põhjal 591 : 658, «ümbertöötluse» ja  «ümbertöötuse» vahekord omakorda 354 : 17. Selle järgi ei tohiks olla kahtlust, et «ümber töötlema» on «ümber töötama» kõrval sünonüümina oma elujõudu tõestanud ja kindlasti ei tohiks suruda tuletist «ümbertöötus» «ümbertöötluse» asemele, sest esimene pole suutnud keeles juuri ajada.

Pealkirja juurde. Ma olen ÕSi suur fänn ja ma pean kirjakeele normi tundmist ja täitmist oluliseks. Mul on hea meel, et ÕS täidab tähtsat ülesannet olla kirjakeele normi alus. Aga vast oleks praegu, mil õigekeelsussõnaraamatul seisab ees väärikas juubel, aeg taas kord läbi mõelda, mis on need vaalad, millel kirjakeele norm seisab, ja kuidas ikkagi suhestuvad norm ja soovitus.