/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/05/14/367463t1he272.jpg)
Haridus- ja teadusministeerium korrastab haridussüsteemi, kuid loodetava kasu kõrval võib see kaasa tuua ka mõnede erialade vaesustumise, kui ei võeta arvesse valdkondade omapära.
Juhtkiri: monoloogilise hariduse poole?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On raske eitada, et Eesti kõrgharidussüsteem vajab värskendust, seda nii erakoolide kõikuva kvaliteedi kui ka üliõpilaste arvu vähenemise tõttu. Ka terade eraldamine sõkaldest õppekavade hindamise kaudu on mõistlik.
Ja lõpuks, nõrgemaid ju ilmtingimata ei suleta, vaid vähendatakse neile mõeldud koolitustellimust. Tõsi, mõne eriala puhul tähendab see ilmselt, et ülikool seisab vajaduse ees õppekava tõepoolest kinni panna, kuid vähemalt on erialale jäetud esialgu võimalus ja eluõigus.
Kõige positiivse juures on kogu kõrghariduse korrastuse plaanil ometi rõhk sarnaste õppekavade koondamisel, andes privileegi säilitada õppekava sellele ülikoolile, millel on selle jaoks enam ajalooliselt õigus.
Reaalainete puhul võib eriala koondamisega ühte ülikooli nõus olla. Küll aga tekib humanitaarerialade puhul küsimus, kas «dubleerimise» lõpetamine ei tähenda eriala vaesustamist.
Sama problemaatika oli tugevasti päevakorral ka üle-eelmise haridusministri ajal 2004. aastal ja näis, et sai toona selgeks vaieldud. Ometi ei pääse sellest ka nüüd. Peamiseks argumendiks on Eesti väiksus, mis ei luba kõrgharidust killustada.
Kuid tõsi on ka see, et humanitaaraladel, kus ei ole vaja teadustegevuseks kalleid seadmeid, pole koondamine majanduslikult põhjendatud.
Küll aga on humanitaareriala õpetus seda tõhusam, mida väiksem on selle ambitsioon katta kogu valdkonda – see annab võimaluse liikuda süvitsi ja nii on lootus ka uue koolkonna tekkele; meenutagem kas või üle maailma tuntud Tartu semiootikakoolkonda.
Pealegi ei saa üks humanitaarvaldkond hakkama ilma aktiivse dialoogita, sumbudes muidu kindlatesse tõlgendustesse, mille kõrval teisi võimalikke enam näha ei osata.
On mõneti paratamatu, et Eesti kõrghariduspoliitika on ajalooliselt vanemate ülikoolide poole kaldu. Kahju on aga, et kõrgharidusreforme suunavad poliitikud ei oska näha eri koolkondade pakutavat dialoogivõimalust, vaid eelistavad põhimõtet «üks riik, üks õppekava».
Õppkavade koondamisel kaotavad mõlemad ülikoolid: nii see, kes on sunnitud õppekava sulgema, kui see, kes seisab silmitsi perspektiiviga, et süvenemist nõudva tõsise teadustegevuse asemel peab ta olema valmis pakkuma eriala kogu diapasooni, ja seda ilma toetava dialoogita. Monoloog aga on väga üksildane kõnelemisviis, seda nii teaduses kui poliitikas.