Peep Lillemägi: halb ühendus Hiiumaaga on Eesti häbi

Parvlaev Leiger. Foto: Toni Läänsalu

On häbi, et ajal, mil vaimustusega räägitakse silla ehitamisest Saaremaale ja tunneli rajamisest Soome, ei suuda riik tagada normaalset ühendust Eesti suuruselt teise saarega, kirjutab ettevõtja Peep Lillemägi.

Terve 2016. aasta oli laevasõit Hiiumaale kui nõelasilmast läbipugemine. Eraettevõtte otsus jätta liinile vaid vanad, väikese mahutavusega laevad ja riigi võimetus ettevõtet korrale kutsuda lõi olukorra, kus ka nädala keskel mandrile või tagasi saarele pääsemine oli nappide võitudega loterii. Ajal, mil Saaremaale sai pileti osta pool tundi enne laevaleminekut, näitas Hiiumaa praami vabade autokohtade internetimüügi lahter pidevalt nulli. Samal ajal katkes mitmeks kuuks lennuühendus, mis ei ole ilmakindlaks saanud siiani.

Kuidas mõjutas selline olukord mandriühendusest sõltuvate Hiiumaa ettevõtete kasumit, ei ole otseselt uurinud keegi. Negatiivne mõju oli kindlasti olemas. Näiteks vähenes Hiiumaa turismiinfopunkti külastajate arv 2016. aastal eelmise hooajaga võrreldes 15 protsenti. Põhjuseks võimalike turistide hirm, et saarele lihtsalt ei pääse. Praamijärjekorras ootamise asemel otsiti puhkuseks mugavamaid alternatiive.

Poolteist aastat tagasi sügisel võttis riik praamiliikluse korraldamise oma kätesse. Paraku uued laevad hilinesid. Mõni kuu varem oli puhkenud nende ehitusega seotud altkäemaksuskandaal. Lisaks kõigele pöördus tuul itta ja ka vanu parvlaevu ähvardas põhja kinnijäämine. Ära jäi kümneid reise.

Põhjamaine normaalsus – lastega perede ööd sadamas

Sotsiaalmeedia täitus kurbade postitustega lastega peredest, kes pidid öö veetma sadamas autos konutades. Otsustajad viitasid loodusjõududele, mille vastu ei saa. Paar nädalat pärast kriisiolukorda leiti siiski raha kõige madalama koha, Rukki kanali kiirsüvendamiseks. Pidi aitama. Tuulgi pöördus ja vesi tõusis taas.

Nagu ilmaimet oodati uusi, just nendele liinidele ehitatud laevu. Kui Leiger viimaks Türgist kohale jõudis, oli teda kail tervitamas sadu hiidlasi. Paljudel olid silmad märjad. Tulevik näis helge ja mured mandriühendusega pidid jääma minevikku.

Mais 2016 kirjutasin Postimehes, et aastakümneid on Hiiumaa ja Saaremaa vahelisi ühendusi vaadatud sarnastena. Sarnast ei ole aga suurt muud kui fakt, et kahe saare ümber on vesi ja sinna saab laevaga. Oluliselt erinevad on nii elanike arv, laevatee olukord, kaugus mandrist kui ka veomahtude vajadus. Arusaamatu, kuidas ei ole seda erinevust seni mõistetud.

Kui Leiger viimaks Türgist kohale jõudis, oli teda kail tervitamas sadu hiidlasi. Paljudel olid silmad märjad. Tulevik näis helge ja mured mandriühendusega pidid jääma minevikku.

Heaks lahenduseks oleks Hiiumaa liinil olnud üks uus madalama süvisega laev, mis tagaks ühenduse madala veeseisuga ja võiks sõita tihedamini talveperioodil, mil praeguste suurte laevade täituvus on väike. Selliseid laevu ehitatakse näiteks Saaremaal ja need peavad ühendust Rohuküla-Vormsi ning Hiiumaa-Saaremaa liinil. Laevu tellides mõõdeti aga kahe nn suursaare ühendust sama mõõdupuuga. Leiger ja Tiiu on küll kenad, kuid juba mõnigi kord juhtunud merepõhjale liiga lähedale. Ja viietunniseks veninud ühenduste vahet talvehooajal põhjendatakse kinnitusega, et kõik mahuvad ju peale.

Kanali täitumine ammu teada

Selle nädala, kui laevaühenduseks leiti ainus lahendus olevat oluliselt ajamahukamad reisid Virtsu, teevad süngeks tõendid, et veetaseme langusega seotud riskid Hiiumaa laevateel olid teada pikka aega.

2017. aasta novembri alguses jõudis nii majandusministeeriumisse, TS Laevade kontorisse kui ka Hiiumaa valla vastvalitud juhtideni kiri, mis hoiatas: mõõtmised näitavad, et laevatee kitsaskoha, Rukki kanali sügavus on ka normaalse veetasemega vähenenud alla viie meetri. Seega ei tulnud veebruari viimasel nädalal mere langusest tingitud ühenduse katkemine ette hüüdmata. Sõnumeid lihtsalt ignoreeriti ja otsustati, et juulikuuks 2018 kavandatud süvendustöödeni saavad laevad sõita küll. Meenutab autojuhti, kes märkab teele asudes, et ratast hoiavad viie poldi asemel all kaks, aga ei viitsi mutrivõtit ja uusi polte otsida.

Kes vastutab?

Nii nagu iga edu, nõnda on ka iga jama inimeste nägu. Vahel on jama põhjuseks teadmatus, vahel saamatus, vahel hoolimatus. Head Eiki Nestor ja Jüri Ratas, kes te mõlemad teate praamisõitu Rohuküla ja Heltermaa vahel isiklikust kogemusest, mitte uudiste kaudu ja kes te ikka räägite oma armastusest Hiiumaa vastu! Olete targad mehed, riigijuhid pealegi, ja kui natukegi mõtlete, siis saate aru, et ajal, mil vaimustusega räägitakse silla ehitamisest Saaremaale ja tunneli rajamisest Soome, tähendab see, et riik ei suuda tagada normaalset ühendust Eesti suuruselt teise saarega, ühe arvestatava piirkonna arengu määramist kängumisele. Riigijuhtidena ei ole teil kuidagi võimalik sellest vastutusest kõrvale viilida. Kadri Simsonit ja Urve Palo kui otseseid vastutajaid ühenduste ja ettevõtluskliima eest kõikjal Eestis, sealhulgas Hiiumaal, ei taha nimetadagi. Häbi on.

Nii nagu iga edu, nõnda on ka iga jama inimeste nägu. Vahel on jama põhjuseks teadmatus, vahel saamatus, vahel hoolimatus.

Elu on õpetanud hiidlasi olema kannatlikud ja hakkama saama. Tuul tõuseb ja pöördub, jää tekib ja sulab, merevesigi kerkib ja taandub, nagu aastatuhandete jooksul juhtunud. Midagi on siiski muutunud. Küllap tõid ka kõikjale levivad internet ja raadiouudised tundide kaupa sadamas praami ootavate hiidlaste autodesse uudiseid sellest, kuidas meil on juba peaaegu käes põhjamaine elukvaliteet. Hiidlasele kuulub seejuures võimalus oma raha eest mõnes kenas Haapsalu hotellis tuba võtta, kui koju ei pääse.

Üks vana hiiu nali räägib, kuidas kord mandrimees küsinud hiidlase käest: «On teil kogu aeg meri sedasi laineharjaline?» – «Sellist teerulli pole olemas, mis merevee päris tasaseks teeks,» vastanud seepeale hiidlane. Ehk just niisuguse vastuse pärast käibki mandrimeestel Hiiumaaga väärika ja kindla ühenduse korraldamine selgelt üle jõu.

---

Hiiumaal elav Peep Lillemägi on ajakirja Eesti Majanduse Teataja omanik ja peatoimetaja, samuti on ta Reformierakonna liige.