FOTO: Panthermedia/Ronalds Stikans

Pensioniskeem kui iibe tõstja? Ei kõla just eriti usutavalt, eks. Pensioni eesmärk ja mõte on tagada eakale inimesele äraelamine. Pensioniskeem ei tõsta iivet, ei vähenda ega suurenda mustalt töötamist ega tee veel ühte või teist tarvilikku, mida talle aeg-ajalt üritatakse külge pookida, kirjutab sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Katre Pall vastuseks Kristjan Järvani artiklile «Kas saab loota pensionisüsteemi parandamist, kui pensionipoliitikat juhtivad ametnikud ei saa ise probleemist aru?» (PM, 12.02.2018)

Küsimused, mida saab iibe ja pensioni kontekstis tõstatada, on kas ja kuidas võtab pensioniskeem arvesse laste kasvatamist, et see ei jätaks pensionieas sissetulekut liiga madalaks ning anda seeläbi signaal, kuidas on laste kasvatamine ühiskonnas väärtustatud.

Kristjan Järvani faktivigadest tulvil artikkel Postimehe arvamusportaalis (12.02.2018)  pani kulmu kergitama ja, kuna seal otseselt ametnike poole näpuga näidati, seda teemat uuesti selgitama. Laste kasvatamisega seotud pensionisumma on käinud kaasas riikliku vanaduspensioni struktuursete muudatustega, meetmeid on ajas lisandunud ning seetõttu on nende keerukusaste üpris suur. Aga proovime pildi lihtsamaks teha.  

Reeglid sõltuvad lapse sünniaastast

Praegune pensioniskeem kompenseerib last kasvatanud vanemale nii pensioni saamiseks nõutava staaži kui ka annab juurde pensioni suuruses.

1998. aasta lõpuni arvestati pensioni suuruse arvutamiseks üksnes tööstaaži. Seetõttu kompenseeritakse lapse kasvatamist vähemalt kaheksa aastat kaheaastase lisastaažiga ning pensioni suuruse hulka arvestatakse ka lapse eest hoolitsemise aeg lapse kolmeaastaseks saamiseni.

1999. aastast hakkas pensioni suurus sõltuma makstud sotsiaalmaksust. Seetõttu muutusid ka lapse kasvatamist kompenseerivad reeglid. Lapse kasvatamist kompenseeritakse pensionilisaga kahe aastahinde[1] väärtuses. Alates 2018. aastast makstakse lisaks üks aastahinne kõikide enne 2013. aastat sündinud laste eest.

Lisaks, 2000. aastast maksab riik sotsiaalmaksu alla 3-aastase lapse vanema eest. Seda tehakse praegu eelmise kalendriaasta töötasu alammääralt[2]. Vanema jaoks tähendab see kolm aastat pensionikindlustusstaaži – vanaduspensioni saamiseks peab staaži kokku olema vähemalt 15 aasta jagu. Samuti kergitab see lapsevanema igakuise pensioni suurust, eelmise aasta töötasu alammäära puhul umbkaudu kuue ja poole euro võrra. 

Arvestatav pensionilisa

Kokku annab praegu iga lapse kasvatamine rahaliselt pensioni suurusele lisaks juurde 17,30 eurot kuus, mis lisandub riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise eest saadule. Last mittekasvatanud inimene peaks ühe lapse kasvatamise eest saadava pensioni väljateenimiseks töötama enam kui kolm aastat keskmise palgaga. Kolme last kasvatanud vanem saab pensionilisana kuus 51,9 eurot, mis on ligikaudu kaheksandik keskmise vanaduspensioni suurusest. Ka sellele lisandub riigi sotsiaalmaksupanuse osa.

Aastahinnet, millega pensionilisa võrdub, indekseeritakse igal aastal. Seega ei kaota laste kasvatamine kuidagi väärtust ajas ning juba 1. aprillist on ühe lapse kasvatamine pensionis väärt suurema summa.

Kokku annab praegu iga lapse kasvatamine rahaliselt pensioni suurusele lisaks juurde 17,30 eurot kuus, mis lisandub riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise eest saadule. 

Suurem osa naisi ei katkesta töötamist kolmeks aastaks – üle poole 2-aastase lapse emadest käib tööl. Kui vanem on lapsehoolduspuhkusel kaks aastat ja läheb seejärel tööle, siis tema n-ö lapsekasvatamise eest saadav pension ei muutu – pensionilisa baasiks on ikka kolm aastat keskmise palgaga töötamist. Tuues võrdluseks lastetu inimese, peaks viimane töötama lisaks tavapärasele tööle veel aasta jooksul keskmise palgaga teisel töökohal, et saada samasugune pension.

Laste kasvatamine ja II pensionisammas

2013. aastast sündinud laste puhul on olukord muutunud – pensionilisa maksmise asemel teeb iga lapse kohta riik kolme aasta jooksul neli protsenti keskmiselt palgalt sissemakseid vanema II pensionisambasse. Selle sissemakse suurus on tänavu 41,9 eurot kuus (mis on üle 10 korra suurem summa Järvani artiklis väidetust!), mis on võrreldav I sambast saadava pensionilisa suurusega. Taas võrdsustab riik kolm aastat lapse kasvatamist töötamisega keskmise palgaga sõltumata sellest, kas vanem ise töötamisega pensioniõigusi juurde teenib.

Riigi vaatevinklist on oluline, et pensionikulud lapse kasvatamise eest kantakse kohe ning neid ei lükata hilisemasse aega, kui vanem pensionile jääb. Kui vanem ei ole II sambaga liitunud, jätkub pensionilisa maksmine lapse kasvatamise eest. II samba sissemaksete konverteerimine pensioni suuruseks ei ole väga täpselt võimalik. Lõplik II samba pensioni suurus sõltub sellest, kui kaua vanem pensioni kogub, millal ta pensioni välja võtab ja milline oli fondi tootlus.

Kuna paljulapselised pered on erilises fookuses, siis mainin ära ka selle, et kolme või enamat last kasvatanud vanem saab jääda pensionile tavapärasest pensionieast varem, ilma et pensioni suurust seetõttu vähendatakse. Lapsed küll ei sega sellel ajahetkel enam kuidagi töötamist ja tööturul püsimist, aga siiski on see veel üks soodustus, mida lapsevanem saab kasutada.  

Kokkuvõttes on välja kooruv pilt selline: ühe lapse kasvatamine (vähemalt kaheksa aastat) ümber konverteerituna pensioniks võrdub kolm aastat keskmise palgaga töötamist ja natuke peale. Kui vanem on töölt eemal lühemat aega kui kolm aastat, on tema pension enamasti suurem, kui see oleks olnud ainult töötades[3].  

Pooled inimesed tööturult välja?

Praeguse skeemi kritiseerijad pakuvad välja, et toetuste- ja pensionisüsteem võiks tuua naised töölt koju lapsi kasvatama (nt Eamets ja Järvan, Postimees 12.01). Seda teed minnes ajaksime pensioniskeemi lihtsalt kiiresti kraavi. Tuua suur hulk inimesi tööturult välja, samal ajal naiivselt lubades, et tulevikus tagatakse neile mittetöötamise eest vääriline pension, oleks pensionisüsteemi lõppvaatus – sotsiaalmaksu laekumine kukub, pensioniindeks ei suurene, kulude tegemine lükatakse tulevikku. Rääkimata sellest, et naiste valikuvabaduste piiramine lõpeb ei millegi muu kui madala sündimuse või pere loomisega mõnes teises riigis.

Arvestades, et poolelt üleskasvatatud lastest, tüdrukutelt, tulevikus samuti tööturul osalemist ei oodata, ei jääks pensioni jätkusuutlikkusest ega ka adekvaatsusest midagi järele.

Kuna paljulapselised pered on erilises fookuses, siis mainin ära ka selle, et kolme või enamat last kasvatanud vanem saab jääda pensionile tavapärasest pensionieast varem, ilma et pensioni suurust seetõttu vähendatakse

Huvitav oli lugeda ka mõttekäiku, milles võrreldi laste eest saadava  pensioni suurust ja lasteaia kohatasu (samas Postimehe 12.02 artiklis). Lastega seotud kulude katmiseks on riiklikud peretoetused, väikelapsega kodus oldud aja eest sissetuleku kaotuse kompenseerimiseks makstakse vanemahüvitist. Viimase heldus ja pikkus on hämmastanud mu kolleege jõukatest Euroopa riikidest, kes on lausa uurinud, ega Eestis ole hiljuti naftat leitud, et me sellist luksust võime lastevanematele pakkuda.

Peretoetuste suurusega suurtele peredele anname samuti silmad ette nii Põhjamaadele kui ka teistele jõukatele kõrge toetuste tasemega riikidele. Muide, sel aastal saab kolme last kasvatav pere peretoetustena kätte alampalgast kõrgema summa.

Sotsiaalse kaitse tegelikud valukohad

Rahaline toetus peredele teenib eesmärki katta osaliselt lapse kasvatamise kulu, mis lasteta peredel jääb tegemata. Need ei tõsta pikaajaliselt sündimust, mis käib pigem sama jalga majanduse tõusu ja languse graafikutega. 

Eesti sotsiaalse kaitse valukohad on hoopis mujal kui lastega peredele pakutavad (pensioni)meetmed – meie sotsiaalse kaitse üldine rahastus on madal, vanaduspensionid tagavad äraelamise suhtelise vaesuse piiril ja paljudel juhtudel sellest allpool, töötus on suurim vaesusriski allikas ning pikaajalise hoolduse vajadus viib pereliikmed tööturult ja tühjendab nende rahakoti. Perepoliitika arendamise vajadus jääb, aga  see pakett on palju laiem kui rahalised hüvitised.

Varsti valitsusse jõudev pensionireform adresseerib küsimusi, et palkade suureks paisunud ebavõrdsus ei kanduks pensionide (sh ka soolisse) ebavõrdsusesse ning suur osa tuleviku pensionäre ei peaks elama allpool igasugust arvestatavat miinimumi.  

 

[1] Aastahinde suurus on täna 5,76 eurot; sama palju võrdub staažiaasta enne pensionireformi.

[2] Varasemalt kehtestati see summa riigieelarvega.

[3] 75 protsenti töötajatest kogub aastas osakuid vähemalt summalt kui 12 korda keskmine palk.