FOTO: Shutterstock

Klaaslagi, palgalõhe ja naiste karjääripiirid tõusid möödunud aastal kuumaks teemaks. Võiks arvata, et räägitakse ühiskonna jätkusuutlikkusest. Vaidluse asetab uude valgusesse hinnang inimese majanduslikule väärtusele. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets ja ettevõtja Kristjan Järvan püüavad välja arvutada inimese rahalise väärtuse ühiskonnale.

Inimese väärtust võib mõista väga erinevalt. Väärtuslik on väärikas inimene, kes panustab kogukonna tegemistesse. Poliitikas on väärtuslik see, kes erakonnale kõige rohkem hääli toob. Ettevõtte omaniku jaoks on väga olulised inimesed, kellest otseselt sõltub kasum, näiteks ettevõtte tippjuhtkond. Juhtidele omakorda on tähtsad töötajad, kaupmeestele ostjad jne. Nimekirja võib venitada väga pikaks. Inimese väärtust saab aga hinnata ka majanduslikult: kui palju panustab inimene töö kaudu riigieelarvesse, millest peetakse üleval ühiskonda.

Inimese hind

Loomulikult leidub koolkondi, kes ütlevad, et inimese väärtust rahas mõõta ei tohi. Üks tuntumaid 19. sajandi filosoofe ja majandusteadlasi John Stuart Mill (1806–1873) väitis, et inimest ei saa käsitleda kapitalina. Tema arvamus oli nii mõjukas, et inimkapitali tasuvusanalüüs sai uue hoo sisse alles pärast Teist maailmasõda. Eks ka paljudele Eesti sotsiaalteadlastele ole omane hoiak, et inimesega või inimese sünniga seoses ei ole moraalne rahast rääkida.

Eetilistest kaalutlustest hoolimata peab riik tegema õigeid otsuseid, kuhu investeerida oma raha. Jätkusuutliku riigi üks alustala on kasvav majandus, mis ei tule mujalt kui tema enda rahva tööst. Eesti riigi kõige olulisem ülesanne on kindlustada oma rahva püsima jäämine ja selleks peab riik suutma õigesti väärtustada iga elanikku. Miks ei peaks tuntud lause – mida ei mõõda, seda ei saa ka paremaks teha – kehtima ka riigi ja rahva püsimajäämise kohta?