/nginx/o/2018/02/14/7581335t1h699c.jpg)
Kas ajaleht Postimees on läbikukkunud, kuna pole suudetud vallutada Euroopa ja Ameerika turgu? Kas Elon Musk on läbikukkunud, sest tal ei õnnestunud Maad Päikese ümber teistpidi tiirlema panna? Postimees väidab midagi sama pöörast, kirjutades juhtkirjas, et Eesti eesistumise ajal oli võimalus algatada ühtlustatud alkoholipoliitika kogu Euroopas ning see võimalus jäeti kasutamata.
Üleeuroopaline ühtlustatud alkoholipoliitika tähendaks ühetaolisi makse, ühtseid müügitingimusi, ühesuguseid reklaamipiirangud ja palju muud. Sellised ettepanekud on praegu ebarealistlikud ning keegi midagi sellist ka ei plaaninud.
Liikmesriigid on küll korduvalt nõudnud Euroopa Komisjonilt ELi alkoholistrateegia jätkamist, kuid paraku pole strateegia näol tegemist isegi mitte ligilähedaselt ühtlustatud alkoholipoliitikaga. 2012. aastani kehtinud strateegia nägi ette ühiseid teadusuuringuid ja teavitusprojekte, mitte aga määruseid, direktiive või ELi tasandi juhiseid.
Tõsi, Eesti peab strateegia jätkumist väga vajalikuks. Samamoodi arvavad ka 27 ülejäänud liikmesriiki ning 2015. aastal võeti vastu ka sellekohased nõukogu järeldused. Teadmata põhjustel ja segaste põhjenduste saatel on Euroopa Komisjon jätnud liikmesriikide üleskutsed järgimata. Selline areng teeb murelikuks, kuid eesistumise eesmärkide hulka komisjoni veenmine ei kuulunud – Eesti valis välja tunduvalt sisukamad ja perspektiivikamad sihtmärgid.
Eduka alkoholipoliitika kõige tähtsamad koostisosad on hinnatõus, kättesaadavuse piiramine, reklaami regulatsioon. Mitte ükski neist elementidest ei kuulu tervisevaldkonda, aga mõju tervisele on suur. Seepärast on väga oluline, et alkoholi tervisemõju ja meetmete toimimist mõistaksid ka inimesed majanduse, maksunduse, põllumajanduse ja kultuuri eest vastutavad inimesed. Kui väikeses Eestis on koostöö siiski üldiselt hea, siis nii mõneski liikmesriigis või ka Euroopa institutsioonide pikkades koridorides võib kohata inimesi, kes oma töös tervisemõjude peale üldse ei mõtle.
Just sellise isoleeritud silotornide poliitika murendamise seadis Eesti oma eesmärgiks alkoholipoliitika valdkonnas. Nii tõstatati esimest korda ELi ajaloos alkoholipoliitika piiriülesed aspektid ELi tasandil – kahel terviseministrite arutelul, eesistumise konverentsil ning ELi Nõukogu järeldustes. Sealjuures oli kulissidetagune vastuseis selliseks teemaasetuseks väga tugev ning asjaolu, et piiriüleseid teemasid üldse sai arutada, tuleb pidada läbimurdeks. Samuti on tähelepanuväärne, et esimest korda toimus mõningane koordinatsioon rahvatervise ja maksunduse valdkondade vahel – mõlemal pool arutati piirikaubanduse küsimust ja tunnistati selle tervisemõju.
Alkohoolsete jookide märgistuse kohta sai nõukogu järeldustesse kirja juba väga konkreetne nõue ning kui mõne aasta pärast õllepudelilt selle pudeli sisu kaloraaži teada saab, on Eestil selles suuri teeneid.
Need näited võivad tunduda detailidena, kuid ELi poliitilistes arengutes on neil päris oluline mõju. Normaalne areng toimub aeglaselt ja väikeste sammudega, aga kui neid väikesi samme naeruvääristada ja tegemata jätta, siis arengut ei toimugi. Asjatundjate seas oleme Eesti tegemistele vaid positiivseid hinnanguid saanud.
Postimees väidab, et viinast on saanud Eestis odavaim jook. Seegi pole paraku tõde. Korralikud süstemaatilised uuringud odavaima alkoholi kohta pärinevad kahjuks küll 2013. ja 2014. aastast, mil õlu oli kolmandiku võrra odavam kui viin. Päris samaväärset uuringut meil täna ei ole, kuid kiire kontroll kolmes Eesti suuremas kaubandusketis eile õhtul näitas, et normaalhinnaga odavaim õlu ja viin sisaldavad enam-vähem ühekallist etanooli ning sooduspakkumiste hulgast leiab veel enamasti lisaks mõne õlle, millest on end veel odavam purju juua kui poe kõige odavamast viinast.
2013. ja 2014. aastal sai Eesti poodidest odavaima 1 cl alkoholi kätte 14 eurosendi eest – kaheliitristes plastpudelites kange õllena. Odavaimad viinad võimaldasid sentiliitri absoluutalkoholi soetada üle kolmandiku võrra kõrgema hinna eest: 2013. aastal 22 ja 2014. aastal 23 sendi eest.