Käpardliku aktsiisipoliitikaga riigi tuludesse tekitatud suure augu ja raha Läti eelarvele kinkimise kõrval on kolm praegust valitsuserakonda pääsenud vähegi sisukate selgituste andmisest, miks nad on teinud just viina teiste alkohoolsete jookidega võrreldes odavamaks. Sellest allpool.
Eilsest (12.02) Postimehest võisite lugeda, et järgmise aasta algusesse kavandatud «aktsiisitõus jääb pigem ära». Seda alles hakatakse arutama, nagu praegu loeme. Eelarve tegelikkusele otsa vaadates tuleks aga hakata mõtlema hoopis seda, kas ja kuidas oleks võimalik seniseid maksutõuse tagasi pöörata nii, et sellega ei antaks omakorda «jooge rohkem» sõnumit. Ehk siis seda, kuidas paigata majanduslikku kahju nii, et viimase kümmekonna aastaga vähenenud alkoholitarbimine uuesti kasvule ei pöörduks.
Üksiti saime teada ka alkoholi ostmist/tarbimist kõige mitmekülgsemate meetoditega uuriva Eesti Konjunktuuriinstituudi sõnumi, et juba senise aktsiisipoliitika tulemusel on Eesti inimestel kodus alkoholivarud, mida neil pole kunagi varem olnud. Keldrites moosiriiulitel on Lätist toodud pudeliread ja kuidas täpselt käib seal tarbija käsi, ei oska statistika esialgu sugugi paremini ennustada kui igaühe fantaasia.
Tõsiasi on aga see, milline oli aktsiisilaekumine Eesti riigieelarvesse eelmisel aastal. Me tundsime kunagisi mõõdukaid, nüüdseid sotsiaaldemokraate tublide Eesti patriootidena, aga praegusega kasvõi ligilähedast Eesti edukuse kiitmist, just võrreldes Lätiga, pole mitte kunagi varem täheldatud. Mis on juhtunud?
Kahjuks on vastus tormakas ja reaalsust eiravas aktsiisipoliitikas (enamasti jäetakse sõnumi lühiduse huvides mainimata kaasnev käibemaks). Arusaamine viinakuradi pahedest tekkis ammu enne seda, kui nägi ilmavalgust SDE esimees Jevgeni Ossinovski või ükski teine praegune poliitik Eestis või Euroopas.
Mitte ükski tervemõistuslik inimene Eestis ei väida, et alkoholilt ei tuleks koguda makse või et poleks hea eesmärk saada üldine alkoholitarbimine näiteks allapoole WHO soovituslikku taset. Kindlasti on need head ja õiged eesmärgid. Reaalsuse osa on paraku see, et eelmisel poolaastal, mil Eesti sotsiaaldemokraatidel oli ajaloo parim võimalus algatada üleeuroopaliselt ühtlustatud alkoholipoliitikat, ei saanud nad sellega hakkama. Ja ei saanudki saada, sest Euroopa ühiskonnad on joovastavate jookide tarbimise mõttes selleks liiga erinevad. Parimal juhul oli tegu sisepoliitilise etendusega meie inimestele, mitte tõsise mõttega.
Mis aga puutub juttu õlle ja viina aktsiisi mõistlikust erinevusest, siis pole asi vanemate sotsiaaldemokraatlike või muude poliitiliste vaadetega onude harjumuses tõsta pitsi või kannu, vaid selles, et Eesti koolides õpetatakse ikka veel nii aritmeetikat kui ka keemiat. Loomulikult võib proovida neid õppetunde kõrgema sotsioloogiaga tühjaks teha, ent siiani näitavad kasvõi eelarveread selle tegevuse jõuetust.