Kristjan Järvan: kas saab loota pensionisüsteemi parandamist, kui pensionipoliitikat juhtivad ametnikud ei saa ise probleemist aru?

Raha Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika juht Agne Nettan-Sepp toob artiklis «Riigiametnik selgitab: viis võimalust, kuidas laste kasvatamine kajastub pensionis» (PM, 5.02.2018) välja viis punkti, kuidas laste kasvatamist arvestatakse pensionis. Võiks tunduda, et kui on juba tervelt viis punkti, siis on teemaga piisavalt tegeldud ning edasised meetmed pole vajalikud. Kuid kui neid punkte lähemalt vaadata, tundub tegu olevat halva naljaga.

1960. aastal sündinud kolme lapsega keskmine töötaja teenib riigile 2,7 miljonit eurot ning samal ajal sündinud keskmine lastetu töötaja teenib 0,23 miljonit eurot ehk 11,5 korda vähem (www.riigitulu.ee).

Keskmine kolme lapsega töötav vanem on keskmisest lastetust töötavast isikust riigile tulu toonud 1050 protsenti rohkem ja saab selle eest juurde 4,2 protsenti pensionit. Kui viimane arvutuskäik tundub teile ebaõiglane, siis see pole veel kõik – see arvutus räägib ainult sellest, kui palju lastega vanemad toovad riigile rohkem tulu, kuid isegi ei puuduta teemat, kui palju lastega vanemad peavad lastetutest töötajatest suuremaid kulutusi tegema.

Alustame kõige olulisema meeldetuletusega. Ka olukorras, kus on II sammas ja laste hulk  väheneb, jääb siiski peamiseks pensioniallikaks I sammas ehk meie lapsed. See tähendab, et vanemad kindlustavad oma lastega selle, et meil tulevikus üldse pension eksisteeriks.

Kas sotsiaalministeeriumile tundub tõesti heldena see, et last kasvatav vanem on sotsiaalselt vähem kindlustatud kui miinimumpalka saav töötaja?

Laste kasvatamisega seonduvad aga mitte üksnes otsesed kulud, vaid ka vähenevad vanema tulud, sest reeglina jääb üks vanem töölt kõrvale, mille tõttu on väiksem nii staaž kui ka tulevane palk. See tähendab, et vanematel on töötajatega võrreldes suuremad kulutused ning väiksem sissetulek.

Vanemapuhkusel vanema pealt maksab riik sotsiaalmaksu vähem kui siis, kui sama vanem käiks miinimumpalgaga tööl. Kas sotsiaalministeeriumile tundub tõesti heldena see, et last kasvatav vanem on sotsiaalselt vähem kindlustatud kui miinimumpalka saav töötaja? Sama vanem hoolitseb selle eest, et Eestis oleks üldse tulevikus sotsiaalmaksu maksjaid.

Vanemapensioni maksed riigi poolt II sambasse on 2017. aastal 3,23 eurot kuus – kuna II sambasse panustamine on niigi raha raiskamine, siis siinkohal tuleks isegi riiki kiita nii väikse panuse eest.

Lõpuks kogu asja tuum – laste pealt saadav pensionilisa. Olukorras, kus keskmine pension on 409 eurot, saab keskmine kolme lapsega töötav vanem võrreldes keskmise lastetu töötajaga juurde 17,3 eurot. Juba ühe lapse lasteaia kohatasu on näiteks Tartus 70,5 eurot – kas sotsiaalministeerium ei saa aru, et selle lapse pealt vanemale hüvitada 5,8 eurot on nali?

Tänane pensionisüsteem karistab lapsevanemaid väiksemate pensionitega selle eest, et nad kasvatavad üles lapsi, kes meile tulevikus pensioni maksavad. Pensionireformiga tegelevate ametnike esmane ülesanne on kindlustada lapsevanematele õiglane pension – vaid see saab päästa pensionisüsteemi.